Naisel diagnoositi suur ajukasvaja vähem kui aasta pärast abikaasa vähisurma

Hanstein on pühendunud tervisliku elulaadi propageerimisele. Foto: Brain Tumor Research

Freyja Hanstein kohtus tulevase abikaasa Larsiga 2011. aastal Aasias reisides. Mehel diagnoositi peatselt kõhu sünoviaalsarkoom ja ta suri 2014. aastal, kui mõlemad olid 27-aastased. Kümme kuud pärast seda avastati naisel ajukasvaja, vahendab Insider.

Hansteini armulugu sai alguse Balil toimunud mitmest juhuslikust kohtumisest mehega, kellest hiljem sai ta abikaasa.

Pärast mõningast lahus oldud aega saadi uuesti kokku Londonis, kus mehel diagnoositi teist korda kõhu sünoviaalsarkoom — haruldane vähiliik, mis tekib liigeste läheduses. Karm diagnoos noorte armastust ei kõigutanud — mõne aja pärast abielluti rannas. Lars soovis surfata või jalutada, kui tal jõudu jätkus, ja koos võeti kutsikas.

Lars suri kolm aastat pärast seda, kui noored esimest korda kohtusid.

«Olime mõlemad kõigest 27. Justkui leinaga toimetulemine poleks olnud piisavalt raske, hakkasin autoroolis ja surfates märkama kummalisi sümptomeid. Veidrad peapööritused – nagu see, kui sa ei söö piisavalt – muutusid sagedamaks ja kestsid üha kauem, millele järgnes tugev väsimus. See oli nagu unenäost ärkamine, ka imelik laul haaras kogu ümbruse. Kuigi ma mõistsin, et olen just kellegi kaotanud, tahtsin teada, kas minuga on midagi valesti,» meenutab Hanstein.

Ta külastas kaebustega kümme korda arste, enne kui tal aasta pärast pulmi ajukasvaja diagnoositi. Aju-uuring näitas, et oluline osa kasvajast asus oimusagaras – umbes viis korda kaheksa sentimeetrit – kus oli tekkinud rakusurm.

Naise vend on neuroteadlane ning tema ja isa kaudu tutvus ta suurepärase neurokirurgiga, kes oli avatud ja aus. Riiklik tervishoiuteenistus pakkus välja vaid umbes 50 protsendi ualtuses kasvaja eemaldamist. «Pärast pikka jutuajamist ja privaatset suhtlemist ütlesin, et ei, võtame kogu kasvaja ära. Olin selleks valmis ja 2016. aasta alguses elasin ma selle läbi, teades, et Lars toetab mind teisel pool,» räägib Hanstein.

Paar päeva pärast operatsiooni oli mõju tuntav. «Kuigi ma suutsin õigeid mõtteid sõnastada, ei suutnud ma neid väljendada. Ma isegi ei saanud aru, miks.

Ma ei saanud aru, mida mu keha mulle ütles, kas olin väsinud, näljane, oli vaja tualetti minna või lihtsalt värsket õhku,» meenutab Hanstein.

Hiljem läbis ta kiiritus- ja keemiaravi.

«Ma võisin toetuda paljudele hämmastavatele sõpradele, hoolimata sellest, et mul oli pisut erinev isiksus, kuna ma ei saanud korralikult rääkida. Õppisin uuesti, kuidas töödelda ja välja öelda seda, mis mu meelel oli, samal ajal seda meelde jättes. Selle tasemeni jõudmiseks kulus mul umbes kolm aastat. Mul oli palju lihtsam rääkida väikelastega – mitte oma sõpradega, kes olid nende vanemad–, sest see oli must ja valge,» nendib Hanstein.

«Tundsin end nagu teismeline, kelle eest hoolitsevad mu vanemad. Ma ei saanud teha ühtegi täiskasvanute asja, nagu autojuhtimine või joomine,» lisab ta.

«Minu elu on pärast vähidiagnoosi palju muutunud. Ma olen nüüd täiesti teises maailmas. Ma elan teises majas, ma ei tee sama tööd, olen koos teise mehega ja mul on kaks koera.»

Hanstein on jaganud oma paranemise teekonda ka teadustööle pühendatud organisatsiooni Brain Tumor Research kodulehel.