:format(webp)/nginx/o/2021/09/25/14093268t1h3b87.jpg)
Mikro- ja nanoplastid ning plastilisandid on toidus laialt levinud terves maailmas, selgus Austraalia riikliku teadusagentuuri suures teadusuuringute analüüsis. Teadmised mikroplasti mõjust toiduohutusele ja tervisele on endiselt piiratud, vahendab New Atlas.
Tarbija viskab igal aastal keskmiselt ära 35 kilo plastijäätmeid, mis teeb kokku 275 miljonit tonni, selgus mikroplasti käsitlevate uuringute koondanalüüsis.
Kasutuselt kõrvaldatud plast, mis keskkonda jõuab, laguneb mikro- ja nanoplasti osakesteks (MNP). Neid võib leida peaaegu kõikjal, isegi arktilistes piirkondades, kõrbes ja ookeanisügavikes. Alates 2000. aastate algusest on tehtud palju uuringuid võimalike ohtude kohta, mida mikroplast võib inimeste tervisele ja keskkonnale kujutada.
Austraalia riikliku teadusagentuuri CSIRO uus uuring, mis avaldati ajakirjas TrAC Trends in Analytical Chemistry, on üks esimesi, milles analüüsitakse olemasolevat akadeemilist kirjandust mikroplasti ja selle mõju kohta toiduohutusele.
Mikro- ja nanoplasti osakesed võivad inimese toiduahelasse siseneda mitmel viisil. Kõige tuntum on protsess, mida nimetatakse troofiliseks ülekandeks. Loomad kannavad oma kehas mikroplasti, nii et kui teised loomad neid söövad, neelatakse ka mikroplast alla ja see kandub mööda toiduahelat edasi inimestele.
Mikro- ja nanoplastide allikana on hiljuti tuvastatud ka toiduainete töötlemise ja pakendamise protsesse. Polüetüleenist lõikelauad võivad liha saastada mikroplastiga. Pakendatud linnulihas on leitud polüstüreeni mikroosakesi, ühekordsed toidunõud, näiteks plasttopsid võivad esmakordsel kasutamisel vabastada mikro- ja nanoplasti osi.
«Värske toit võib olla plastivaba, kui see on korjatud või kinni püütud, kuid sisaldab plasti selleks ajaks, kui seda käideldakse, pakendatakse ja see meieni jõuab,» ütles uuringu peamine autor Joost Nelis. «Masinad, lõikelauad, plastpakendid võivad meie toidule lisada mikro- ja nanoplasti, mida me seejärel tarbime.»
Teadlased võtsid luubi alla ka varasemad uuringud, mis käsitlesid mikro- ja nanoplasti osakeste võimalikku toksilisust inimrakkudes ja mudelorganismides. Mõjud hõlmasid näiteks «raku jõujaamade» mitokondrite funktsiooni kahjustumist, põletikku, rakusurma ja toksilisust südames, kopsudes ja reproduktiivorganites. Teised uuringud näitasid, et plastist nanoosakesed võivad kaladel ja hiirtel läbida hematoentsefaalbarjääri, mille ülesanne on takistada toksiliste osade jõudmist verest ajju.
Mikro- ja nanoplasti osakeste suur levimus on muutnud teadlased murelikuks. Nendest vette, pinnasesse ja loomsetesse kudedesse lekkivate plastilisandite küsimust on samuti vähe uuritud. Plastilisandid on keemilised ühendid, mida segatakse tootmise käigus polümeeridega, et parandada näiteks materjali painduvust või kaitsta seda UV-kiirguse eest. Nende ainete omaduste ja kasutamise sageduse kohta ilmnes olulisi lünki.
Erinevad mikroobid võivad kinnituda plastosakeste külge, moodustades kolooniaid, mis võivad kanduda läbi keskkonna reoveest inimese soolestikku, mõjutades toiduohutust. Lisaks on uuringud näidanud, et mikro- ja nanoplasti osakesed võivad põhjustada antibiootikumiresistentsust.
Praegu ei ole lõplikku selgust, milline on mikro- ja nanoplasti osakeste mõju tervisele. Arvestades mikroosakeste ülekaalukat esinemist kogu maailmas, sealhulgas toidus, nõuab CSIRO meeskond rohkem uuringuid plastide ja plastilisandite mõju kohta toiduohutusele.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)