Puukborrelioosi tekitajaks on spiroheet Borrelia burgdotferi, mida kannavad inimestele üle puugid.
Haiguse nakkusallikateks ja pärisperemeesteks on närilised, veised, kitsed, hobused, põdrad, hirved ja muud loomad, kelle verest puugid toituvad. Loomad on bakterite kandjad, kes ise ei haigestu.
Borrelioosi tekitajate ülekandjateks inimestele on puugid, kes verd imedes kannavad ühtlasi üle ka borreliabakterit. Haigus ei levi inimeselt inimesele, seega haige ei ole teistele nakkusohtlik. Puugid varitsevad saaki niisketes ja varjulistes kohtades ehk hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaserval ja puisniitudel või lihtsalt rohu sees ning haagivad sealt ennast ohvri riiete külge. Enamasti varitseb puuk ohvrit rohukõrrel mõnikümmend sentimeetrit maapinnast kõrgemal. Tihtipeale märkame me puuki alles siis, kui ta on roninud juba ülakehale, mis kindlasti ei tähenda, et puugid kukutavad end inimeste peale puu otsast.
Kui puukentsefaliidiviirus jõuab inimese organismi kiiresti pärast hammustust, siis borrelianakkuse saamiseks kulub enamasti kaks ööpäeva kuni nahka imendunud puugilt haigustekitajad inimesele üle kanduvad.
Puukborrelioosile on iseloomulik:
- palavik,
- peavalu,
- üldine nõrkus,
- pearinglus,
- liigeste ja lihaste valud,
- kaalu langus.
Haiguse peamiseks tunnuseks on nahalööve erythema migrans, mis kujutab endast vähemalt viie cm läbimõõduga punetavat laiku. Erüteem tekib 60-80 protsendil nakatunutest puugi hammustuse kohale 1–4 nädala jooksul pärast puugihammustust. Aja möödudes lööve kaob.
Ravimata jäänud borrelioos võib põhjustada kroonilist haiguskulgu: närvisüsteemi-, südame- või liigeskahjustusi.