/nginx/o/2023/05/31/15358731t1ha6ff.jpg)
Lähisuhtevägivald mõjutab kõiki pereliikmeid. Vägivalla ohvrid on ka lapsed, kes elavad kodus, kus üks vanem on vägivaldne teise vanema vastu. Vägivaldses kodus kasvav laps kogeb väga sageli süü- ja häbitunnet ning võtab vastutuse nii vägivaldselt käituva kui ka ohvrist vanema eest. Kuidas märgata vägivalla all kannatavat last ja õigel ajal sekkuda, selgitab kliiniline lapsepsühholoog.
«Kui märkame, et lapsega võib midagi halvasti olla, on kõige olulisem oma pead mitte ära pöörata. Laps võib valida välja ainult ühe täiskasvanu, kellele oma murest rääkida ja teha seda vaid ühe korra. Siis on täiskasvanu vastutus mitte öelda lapsele, et kannata ära või käitu paremini, vaid tegutseda ja last aidata,» selgitas kliiniline lapsepsühholoog Mariana Saksniit, kes töötab igapäevaselt lastega, kes on vägivalda kogenud või pealt näinud.
Teatud perioodidel jõuab Mariana Saksniidu juurde 10 ja enam uut last nädalas, kes on kas vanematevahelist vägivalda pealt näinud või ise väärkohtlemist kogenud ning oma elu sellisena enam elada ei soovi. «See on suur number, kuid ühtlasi ka märk sellest, et oleme ühiskonnas teinud midagi õigesti, sest nüüd on lastel julgus ja võimalus oma murest rääkida,» sõnas Saksniit.
«Aastaid tagasi tuli minu vastuvõtule poiss, kes oli samal päeval saanud 18-aastaseks. Ta oli alates 4-aastasest kannatanud kasuisa vägivalla all. Algselt arvas ta, et kõik lapsed saavad kodus peksa, ent koolis õppis ta teistelt lastelt, et see ei ole siiski nii. Ta ei julgenud kasuisale vastu hakata, sest kartis, et ema saab siis veel rohkem peksa. Ta otsustas, et kui ta täisealiseks saab, siis otsib nii endale kui oma emale abi,» jagas Saksniit. Tänaseks on poiss vägivallast vaba ja lapsepõlves kogetu koos psühholoogiga läbi töötanud, kuid minevikus kogetu jääb alatiseks temaga.
Sotsiaalse vastutuse programmi «Märka vägivalda» algataja IKEA uuring näitab, et pooled lähisuhtevägivalla juhtumid tulevad avalikuks kaua aega pärast nende juhtumist, mistõttu pole lähedased olukorda kuidagi sekkunud. «Kui laps kasvab keskkonnas, kus vägivald on elu normaalne osa ning ei otsi ega saa täiskasvanult abi, siis tavaliselt võtab ta selle mudeli kaasa oma täiskasvanu ellu. Kuna see on elu tavapärane osa, siis see juhtub automaatselt isegi kui laps saab aru, et vägivald pole okei,» selgitas Saksniit.
Kliiniline lapsepsühholoog kuuleb vägivaldses suhtes olevatelt vanematelt tihti selgitust, et «aga laps ei saa ju midagi aru» või on vanemal lootus, et laps ei märka kodus toimuvad ja sageli ka varjatud vägivalda. Kuid see ei ole tegelikult nii, sest lapsed tajuvad õhus olevat pinget ja hirmu. «Nad teavad tihti palju rohkem, kui me arvame, ent on hirmu tõttu ennast vaikima sundinud. Vägivaldne vanem võib last hirmutada öeldes, et kui sa räägid, siis viiakse sind lastekodusse või ma kaotan töö ja kõik arvavad meist halvasti,» jagab Saksniit ekstreemseid juhtumeid, kuidas vägivaldsed vanemad lapsed suud sulgema sunnivad.
Tihtipeale võtab laps vastutuse oma vanemate tegude eest ja on vastupidiselt vanemale valmis tegema muudatusi, et vägivald lõppeks. «See on drastiline, kuidas täiskasvanud oma vägivaldset käitumist õigustavad öeldes, et tegu on kasvatusmetoodikaga. Mõned neist on kogenud sotsiaalset survet ja ei julge seda valju häälega välja öelda, kuid sügavama vestluse käigus on seda hoiakut tajuda. Peksu ja alandamisega ei kasva empaatiline inimene,» rõhutas Saksniit.
Kliiniline lapsepsühholoog Mariana Saksniit julgustab mitte eirama enda intuitsiooni või märke, mis viitavad, et lapsega on midagi halvasti. «Kui lapse käitumine on muutunud või sul on kahtlus, et lapsel on mingi mure, siis seda ei tohi eirata ükski täiskasvanu. Minu praktika näitab, et olukorras, kus täiskasvanul on mingigi intuitsioon või kahtlus, et lapsega pole korras, on päris situatsioon kordades hullem. Aga see paistab sageli välja väga väikeste märkidena,» sõnas ta.
Psühholoogi nõuanded, kuidas last aidata:
Eestis on hästi toimiv lastekaitsesüsteem, seega ka märguanne lasteabitelefonile või kohalikule lastekaitseametnikule võib olla suureks abiks, sest jätab olukorrast märgi maha. «Lastekaitseametnik teeb eeltööd ja loob lapse koduse olukorra kohta selgust, tihti võtab ühendust ka koolitöötajatega ja uurib, kas keegi on märganud, et lapse käitumine on muutunud. Seda kõike teeb ta enne lapse vanematega ühendust võtmist,» selgitas Saksniit ja lisas, et tegu ei ole sekkumisega peresiseasjadesse, sest olukorra keskmes on abivajav laps.
Lisaks riigipoolsetele toetustele keskenduvad ka eraettevõtted rohkem sotsiaalsetele probleemidele. Selleks, et tõsta teadlikkust lähisuhtevägivalla probleemist ning julgustada inimesi seda märkama ja selle vastu tegutsema, on IKEA algatanud sotsiaalse vastutuse programmi «Märka vägivalda».
«Vägivaldses kodus kasvamine võib jätta laste edasisele elule pikaajalised ja rasked tagajärjed. Seetõttu on meie vastutus kõrvalseisjatena täna neid lapsi märgata, mitte jätta neid oma murega üksi ja pakkuda abi. Nii kasvatame uue põlvkonna tervemaid ja tugevamaid ühiskonnaliikmeid,» selgitas IKEA Eesti turu juht Marko Põder.
Kust saada abi, kui koged lähisuhtevägivalda:
Keeruliste olukordadega on palju lihtsam toime tulla, kui sa pole üksi. Kui otsid abi või vajad tuge, helista sotsiaalkindlustusameti nõuandeliinidele:
Rohkem infot koduvägivalla vastu võitlemiseks ja teadlikkuse tõstmiseks leiad veebisaitidelt www.palunabi.ee ja www.sotsiaalkindlustusamet.ee. Kriisikodude kontaktid leiad veebisaidilt www.naisteliin.ee.
Veebipõhise lähisuhtevägivalla teemalise uuringu 2023. aasta veebruaris ja märtsis uuringufirma Norstat IKEA tellimusel. Uuringus osales 1000 Eesti elanikku vanuses 18-74.
Artikkel ilmus esimest korda 31. mai 2023.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)