/nginx/o/2023/06/05/15371484t1h42cc.jpg)
Soe suvi ja peagi algav koolivaheaeg meelitavad nii suuremaid kui ka väiksemaid veesõpru randadesse ja spaadesse aega veetma. Veemõnude ohutuks nautimiseks on aga mitmeid kasulikke nippe ja teadmisi, toonitab Eesti Turvaettevõtete Liidu veeohutuse ekspertgrupi liige ja Foruse ohutusvaldkonna juht Ahti Kuusk.
Minnes valvatud ujumiskohtadesse, tasub esimese asjana vaadata vetelpääste maja poole ja teha kindlaks, kas veekogu on ujumiseks sobiv. Rannas lehviv punane lipp keelab ujumist; kollane hoiatab näiteks suure lainekõrguse, vetikate või tugeva tuule eest; roheline lipp annab kinnitust, et takistusi ujumiseks ei ole.
Paraku on näha, et mida soojemad suved, seda rohkem on veeõnnetusi ja uppumisi. Õnnetused juhtuvad nii suplemisel, vettehüppel, kalastamisel kui ka ootamatult vette kukkumisel. Tihti hinnatakse oma võimeid üle ning ujutakse liiga kaugele – seda ka kohtades, kuhu ei pruugi abi nii kiiresti jõuda. Kui sügavas vees ujudes tuleb kramp jalga, on kõige olulisem mitte sattuda paanikasse ning rahulikult selili kalda poole ujuda. Paanikasse minnes ning šokiseisundis rapsides on suurem oht ära uppuda.
Eestis on päris palju randu, kus on kohapeal päästestend koos päästerõngaga. Igal päästestendil on oma unikaalne number, mis tähistab täpseid koordinaate. Tänu sellele piisab asukoha määramiseks öelda Päästeametile vaid päästestendil olev number. Lisaks sellele, et päästjad jõuavad seeläbi kiiremini kohale, aitab see olukorras, kus külastaja on võõras rannas ega oska täpset asukohta öelda. Kui päästestend on katki või on sealt asju ära võetud, tuleb sellest Päästeametile märku anda. Päästestendil olevad esemed võivad kriitilises olukorras aidata kellegi elu päästa.
Kuigi palju on räägitud, et uppudes tuleb kõva häält teha ja appi hüüda, siis ohuolukorras ei pruugi see elus püsimisele keskendunud uppujale meelde tulla. Siin on suureks abiks vees oleva inimese nägemine. Uppujat saab ära tunda selle järgi, et ta hulbib kätega ühe koha peal, ta pea on kuklas ja ta keskendub sellele, et suu, mille kaudu hingata, oleks veepinnal.
Kui rannas ei ole vetelpäästet, kelle poole pöörduda, tuleb uppuja abistamiseks kiirelt selgeks teha, kas suudad inimest ise aidata. Näiteks kas läheduses on mõni paat või päästerõngas, mis aitab uppujal vee peal püsida. Abiks on ka nöör, puutoigas või riideese, millest uppuja saaks haarata ning mille abil saab ta kaldale tõmmata. Kuldreegel on, et päästja ja uppuja vahele peab mõni ese jääma – uppujale ei tohi mitte kunagi kätt anda. Vastasel juhul võib šokiseisundis uppuja vee peal püsimiseks talle appi läinud inimese vee alla tõmmata ning seeläbi küll ise pääseda, kuid tekitada traagilise olukorra päästjale.
Uppujat veest välja aidates tuleb talle läheneda selja tagant, võttes näiteks uppujalt kaenla alt kinni ning olles nii tema haardeulatusest kaugemal. Oluline on keskenduda sellele, et uppuja pea on veest väljas.
Kindlasti tuleb meeles pidada, et vees suplemine ja alkohol ei käi omavahel kokku. Kindlasti tasub ka sõpradel silma peal hoida ning takistada purjus sõpra vette minemast. Näiteks hämaras ujuma minnes võib sõber küll kallast näha, kuid kaldal olijad teda mitte ja seetõttu on raske vajadusel ka aidata inimest. Nagu eelnevalt mainitud, ei pruugi ohtu sattunud inimene häält teha. Lisaks suurendab alkoholijoove ka krampide tekke riski. Oluline on pigem karta kui kahetseda – 2022. aastal oli 71% uppunutest alkoholijoobes.
Eriti tähelepanelikult tuleb veekogude ääres hoida lastel silma peal: olgu tegu koduaia tiigi, karjääri või avaveekoguga. Pahatihti on näha, kuidas lapsevanemad, kes lähevad ka ise rannamõnusid nautima, unustavad lapsed ära. Väga paljud uppumised juhtuvad lastega siis, kui lapsevanem on läheduses – ühel hetkel laps mängib, teeb häält, teisel hetkel on kahtlaselt vaikne. See viimane peaks olema selge ohumärk. Rusikareegel on, et lapsel tasub alati silma peal hoida.
Lisaks olukordadele, kus on vaja inimest veest päästa või reageerida teistele õnnetustele rannas, tasub rannavalvele kohe märku anda ka sellest, kui näiteks laps peaks rannas ära kaduma. Nii saab lapse otsingusse kaasata rohkemaid inimesi ning ruuporite abil lapse kadumisest märku anda või last näiteks rannavalve maja juurde kutsuda.
Rannavalve poole tasub pöörduda ka siis, kui rannas on kaduma läinud mõni väärisese või autovõtmed – nii saab päästjatele jätta oma kontaktandmed ja asjade hilisemal leidmisel omanikuga ühendust võtta.
Suvisel puhkuste hooajal ei tasu unustada ohutut spaa ja ujula külastust. Ka spaades ja ujulates jääb lõppvastutus lapsevanematele ja täiskasvanutele ning ei saa eeldada, et spaa töötaja ainuüksi sinu lapsel silma peal hoiab, kui selleks pole näiteks eraldi kokkulepet sõlmitud.
Lisaks on oluline sekkuda, kui lapsed jooksevad spaade vesistel põrandatel ning tormavad mitmekesi liumäele või atraktsioonile – basseini ääres libisemistest ja üksteisele otsa kukkumistest saadud vigastused on ühed sagedasemad õnnetuste põhjused spaades ja atraktsioonide juures.
Seega eelkõige on ohutuse tagamine igaühe enda või lapsevanema vastutus ning rannavalve või koolituse saanud spaatöötaja on täiendav abijõud kohapeal.