Teadlased avastasid üllatava vähivastase relva

Kõrge vererõhu raviks kasutatud ravimite koostisosad aitavad turgutada immuunsust Foto: Shutterstock

Ludwigi vähiuuringute instituudi uuring näitas, et mõned varem kõrgvererõhktõve raviks kasutatud ainemolekulid võivad aidata immuunsüsteemil vähirakke paremini sihikule võtta. Ajakirjas Nature edastatakse, et neid leide saaks rakendada vähiravis immunoteraapia tõhustamiseks.

«Immunoteraapia suudab tänapäeval tõhusalt võidelda vaid 30–40 protsendiga vähkidest,» ütles Benoît Van den Eynde, kes on Ludwigi vähiuuringute instituudi liige ja kasvajaimmunoloogia professor Oxfordist, Medical Xpressis. «Paljud vähivormid on resistentsed, peamiselt seetõttu, et T-lümfotsüüdid ei reageeri piisavalt. Avastasime, et kunagi kõrgvererõhktõve raviks kasutatud ravimitel võib olla nende immunoteraapiale vastupanuvõmeliste vähivormidega võitlemisel väga huvitav mõju.»

Immuunsüsteem kaitseb haiguste eest, hävitades patogeene, nagu bakterid ja viirused. T-lümfotsüüdid, teatud tüüpi valged verelibled, on selle protsessi aktiivsed komponendid. Need tunnevad ära ja hävitavad rakud, mis tunduvad võõrad.

Vähirakud ei ole aga võõrad ja seetõttu ei tunne T-lümfotsüüdid neid sageli ära. Kuid umbes kolmkümmend aastat tagasi avastasid Thierry Boon ja kolleegid Ludwigi vähiuuringute instituudi endisest Brüsseli de Duve'i filiaalist vähirakkude pinnal spetsiifilised markerid – kasvaja antigeenid –, mida T-rakud võivad ära tunda. Pahategija tuvastamine on esimene samm, et võtta vähirakud hävitamiseks sihikule.

See töö sillutas teed vähi immunoteraapiale – ravimeetodile, mis aitab T-rakkudel vähirakke hävitada. Tänu T-rakkude spetsiifilisusele ja võimele «mäletada» kasvaja antigeene võimaldab immunoteraapia kaugelearenenud vähktõbe teatud eduga ravida. Nüüd kasutatakse seda kogu maailmas. Selline ravimeetod ei ole aga võrdselt tõhus kõikide patsientide puhul ega kõikide vähitüüpide vastu.

Käesolevas uuringus näitas Jingjing Zhu juhitud meeskond Van den Eynde laboris, et α2-adrenergilise retseptori (α2AR) agonistidena tuntud antihüpertensiivsed ravimimolekulid mõjutavad ka makrofaagide – valgete vereliblede – käitumist. Viimaste ülesanne on «neelata ja seedida» patogeenidelt pärinevat «prügi». Seda tehes teavitavad makrofaagid T-rakke mistahes kõrvalekallete esinemisest – selle käigus esitletakse immuunsüsteemile ka kahtlasi antigeene, mis käivitavad võimaliku immuunvastuse.

Zhu, Van den Eynde ja kolleegid avastasid, et α2AR agonistid võivad turgutada makrofaage nende valvurirollis, muutes T-rakud aktiivsemaks ja tõhusamaks vähirakkude kõrvaldamisel. Mõju laienes eelkõige vähimudelitele, mis on tavapärase immunoteraapia suhtes resistentsed. See viitab sellele, et uus lähenemisviis võib suurendada kliinilise immunoteraapia tõhusust isegi paljude vähitüüpide puhul, mis sellistele sekkumistele muidu oluliselt ei reageeri.

Need leiud pakuvad ka põhjust uute molekulide väljatöötamiseks, mida võiks kasutada koos immunoteraapiaga.

«Võib ka mõelda olemasolevate vererõhku langetavate ravimite kasutamisele,» ütles Van den Eynde. «Kuid see oleks üsna riskantne nende ravimite soovimatute mõjude ja vajalike annuste toksilisuse tõttu. Teine võimalus oleks töötada välja uued molekulid, mis toimiksid makrofaagidel samamoodi, kuid millel poleks soovimatut toksilist mõju. Oleme selles suunas juba märkimisväärseid edusamme teinud.»