Haiguse sümptomid progresseerusid siis, kui Natalja astus õppima doktorantuuri Tartu ülikooli Mikrobioloogia Instituuti. «Kui ma astusin ülikooli, oli minu jaoks suur stress see, et olen venelanna, kuid õppetöö toimub eesti keeles ehk aru saamine võtab mul rohkem aega,» sõnab Natalja. «Siis hakkasid tekkima haavandid, mis olid palju valulikumad, ka nendesse kohtadesse, kus neid varem ei esinenud, ning arenesid kiiresti edasi laiahaardelisemalt.»
«Üks sidumine võtab aega mitu tundi. Jalad kokku neli tundi ja käed poolteist tundi »
Haiguse raskeim osa on haavade sidumine, mis on valulik ja ajakulukas ning võtab ära kogu noore naise energia. Natalja kommenteerib, et sidumisel tuleb silmas pidada üsna mitu tegurit. Näiteks väldib Natalja päevasel ajal higistamist, kuna see muudaks haavandid veel valulikumaks. Selle tõttu on naisel ka intervjuu ajal tagatud toas jahedam temperatuur külmapuhuri abil. Sidumise ajal on vaja kasutada palju spetsiaalseid aluslinu, kuna haavu sidemetest lahti tehes kipuvad need ohtrasti veritsema. Samuti on sidumisel tähtis steriilsus, sest infektsioonioht on suur.
Igapäevased toimetused raskendatud
Natalja jaoks on igapäevased toimetused raskendatud. Alustades sellest, et haigus on võtnud ka naise jalad, mille tõttu liigub ta kodus põlvedel, ja mis on kaitstud põlvekaitsmetega. Õues liigub ta ratastooliga.
Pesemine ei ole Natalja jaoks lihtne, sest vesi tekitab valu. Isegi magamine ja riietumine on piinarikkad. Mõnikord on Natalja isegi maganud põlvedele toetudes või istudes, kuna haavad selja alumises osas ja puusadel on niivõrd valulikud ja põletikulised.