/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2022/08/30/14797421t1h7b2f.jpg)
Uute kogemuste ajal taasesitab inimaju nendega seostuvaid minevikusündmusi, vahendab Medical Xpress.
Kui hiired ja teised närilised liiguvad labürindis, siis nende aju «taasesitab» sageli asjakohaseid minevikusündmusi. Selline sündmuste vaimne taasesitamine, nagu marsruut, mis kulgeb kuni sihini jõudmiseni, võib aidata närilistel luua ruumilise keskkonna vaimse kaardi ja mõista selles oma asukohta.
Londoni ülikooli kolledži ja Londoni Queen Mary ülikooli teadlased uurisid hiljuti võimalust, et inimaju taasesitab samuti minevikusündmusi, et mõista arenevaid, mitteruumilisi kogemusi. Nende leiud, mis avaldati ajakirjas Nature Neuroscience, kinnitavad seda hüpoteesi ja viitavad, et protsess, mille kaudu inimese aju sündmused taasaktiveerib, võib olla palju keerulisem kui närilistel täheldatud.
«Teame, et aju suudab «taasesitada» teavet, mida kohtas minevikus, kuigi seda on peamiselt uuritud närilistega seotud navigatsiooniülesannetes,» ütles üks uuringu läbiviijatest Avital Hahamy ajakirjale Medical Xpress. «Me teame ka, et inimaju jagab pideva kogemuse väiksemateks sündmusteks, mida saame hiljem meenutada oma igapäevase kogemuse narratiivina – näiteks võivad hommikused sündmused hõlmata metrooga tööle sõitmist, kontorisse jõudmist, koosolekule minemist ja veel muud.»
«Juurdlesime, kas inimaju taasesitab ka minevikust pärinevat teavet, et ühendada need erinevad sündmused meie kogemuste üldiseks mõistmiseks (näiteks võimaldades meil mõista, miks koosolek algas ilma meieta, sidudes selle praeguse sündmuse minevikusündmusega, näiteks metroorongi hilinemisega.»
Hahamy ja ta kolleegid püüdsid välja töötada katse, mis võiks esile kutsuda minevikusündmuste mentaalse kordumise, nagu närilistel, kuid mitteruumiliste igapäevaste kogemuste ajal. Lõpuks otsustasid nad paluda uuritavatel vaadata filmi või kuulata jutustatud loo helisalvestisi, salvestades samal ajal ajutegevust funktsionaalse magnetresonantstomograafiaga (fMRT).
«Filmid ja lood simuleerivad reaalse maailma kogemusi, kuna need koosnevad sündmustest, mis peaksid olema omavahel seotud, et mõista üldist narratiivi,» selgitas Hahamy. «Töötasime välja uue fMRT meetodi, et otsida filmi/loo stseenide vahelisel üleminekul minevikuteavet. Põhimõtteliselt küsisime: kas meie aju taasesitab minevikust teavet, mida on vaja äsja tajutud stseeni tõlgendamiseks?»
Ilmnes, et kui osalejad olid ka ise seotud filmi või loo narratiiviga, aktiveerusid nende ajus minevikusündmuste taasesitused, mida oli vaja iga praeguse stseeni mõtestamiseks. Erinevalt närilistest aktiveerusid need ajal, mil osalejad vaatasid filmi või kuulasid lugu, mitte ülesandest puhkamise ajal.
«Leidsime, et samad ajupiirkonnad, mis taasesitavad ruumiinfot näriliste ajus, taasesitavad ka narratiivseid sündmusi inimese ajus,» ütles Hahamy. «Teisisõnu, taasesitus, mida varem arvati toetavat peamiselt ruumilist navigeerimist, võib samuti olla aluseks inimese võimele narratiive mõtestada.
Närilistega tehtud uuringute põhjal pakuti välja, et taasesitust kasutatakse minevikusündmuste mällu salvestamiseks, enamasti puhkamise või une ajal, aga meie pakume välja, et seda saab kasutada ka oleviku mõtestamiseks käigupealt, samal ajal kui sündmused arenevad.»
Töö viitab sellele, et kuigi inimesed püüavad oma praeguseid kogemusi uutmoodi mõista, võib nende aju pidevalt taasaktiveerida asjakohaseid minevikusündmusi.