HEA ELU TEEJUHT ⟩ Tumbaks sündinud

Tüdrukud usuvad oma matemaatilistesse võimetesse vähem kui poisid, seetõttu valivad neiud ka harvemini tehnoloogiaeksperdi või insenerikarjääri. Foto: Shutterstock

Ka minul oli koolis matemaatikaga raskusi. Ülesanded nõudsid pusimist, aga vabalt võis juhtuda, et hoolimata ponnistustest polnud minu tulemus sama, mis klassi helgematel peadel. Kartsin tahvli ette kutsumist ja kontrolltööde ootus ei lasknud öösiti magada. Olin küll avastanud leevendava lahenduse, n-ö otsetee – viksisin hommikuti garderoobis pinginaabri vihikust kodused tööd maha –, aga mõistagi osutus see Pyrr­hose võiduks: lünk matas aina süvenes… Ainuke kergendav teadmine oli see, et ka kõik teised kirusid ja kartsid matemaatikat, välja arvatud ehk üksikud taibud, kes muidugi nautisid oma kerget elu.

(Olgu öeldud, et kirjandeid kirjutades sain neile tagasi teha, siis vaatasid reaalainegeeniused minu krabinal lendavat sulge kadedalt. Ja turupõhimõte – sina mulle, mina sulle – sai ruttu sisu: mina sosistasin kirjandustunnis ette mõned mõttekäigud, vastu sain tunnikontrolli ajal paberitükikese õige numbriga).

Enamasti istuvad matemaatikatunnis tavalised, keskmise võimekusega lapsed, geeniusi esineb populatsioonis üliharva. Sama vähe satub tavakooli ka düskalkuulia diagnoosiga lapsi. (Düskalkuulia on neuroloogiline häire, mille tõttu pole inimene võimeline lihtsaidki arve liitma-lahutama ega korrutustabelit pähe jätma.)