HEA ELU TEEJUHT ⟩ Wagneri ooper Tristan ja Isolde tänapäeval

Truudusetusest teada saamine tekitab nii suurt valu, et paljud paarid sellest ei toibugi. Foto: Shutterstock

Möödunud nädalavahetusel võistlesid meie meedia esiuudistena kaks lugu: Wagneri palgasõdurite väljaastumine Venemaal ja Eesti vaimuliku abielurikkumine. Truudusvande murdmine ei jäta kedagi külmaks, haaraku kiredraama tervet vaenuriiki või piirdugu armukolmnurgaga.

Kuigi Eestit loetakse üheks maailma kõige usuleigemaks riigiks (worldpopulationreview.com andmetel asume Tšehhi ja Põhja-Korea järel kolmandal kohal), on kristlikud moraalinormid meil siiski kõrges aus, seda kinnitab nii väsimatu debatt abieluvõrdsuse üle, kui ka häälekas üllatus kirikuõpetaja pereprobleemide üle.

Truudus ei ole kaasasündinud isikuomadus, see tugineb täiskasvanud inimeste vahel sõlmitud lepingule. Kaks inimest tõotavad – armastusest ajendatuna – jääda teineteise omaks ning piirduda teatud traditsiooniliste peresiseste intiimsete praktikate viljelemisel vaid selle ühe partneriga, kellele ka vastav jah-sõna antakse, ükskõik, kas altari ees või perekonnaseisuametis. Kaks inimest lepivad kokku, et nad astuvad monogaamsesse abiellu. Et nad ei seksi kellegagi väljaspool oma kooselu.