Meie aju, mis on teadaoleva universumi kõige keerukam ja salapärasem süsteem, viib meid püsiva mõnu ja rahulolu otsingul sageli eksiteele. Me oleme küll võimelised sooritama erakordseid intellektuaalseid ja loomingulisi trikke, oleme kaardistanud inimgenoomi ja kõndinud Kuu peal, ent kui asi puudutab meie enda elu kohta langetatud otsuseid, teame meie, inimesed, tihti üsna kehvasti seda, mis on meile hea. Terve mõistus ei ole selles asjas kuigi mõistlik. Väga raske on välja mõelda, mis on tegelikult oluline.
Küllap on iga inimene jõudnud ükskord küsimuseni: «Mis on elus kõige olulisem?»
Kõik, kes on sellele mõelnud, on kindlasti ka mingi vastuseni jõudnud, kuid mida vastavad sellele küsimusele inimesed maailmas? Just seda uuritakse Harvardi ülikooli uuringus, mis on kestnud juba 84 aastat. Uurijate eesmärk on leida, mis teeb inimesed õnnelikuks ja rahulolevaks.
Uuringus on inimeste elu selle täies eheduses — alates lapsepõlvemuredest kuni esimese armastuse ja viimaste elupäevadeni. Kuidas on võimalik seda kõike jälgida? Antud uuringuga on seotud palju teadureid, sest osalejaid on vaja jälgida terve elukaare jooksul. Selleks et õnne valemit leida, lubavad osalejad end jälgida, vastata pikkadele küsimustikele ja teha teadlastega tunde kestvaid intervjuusid. Sellega uurimine ei piirdu, kaasatakse ka ajupildid, vereanalüüsid ja videosalvestused.
Algseid osalejaid oli 742, kõik erinevate taustadega mehed. Mõned neist oli pärit rentslist, teised edukatest perekondadest. Nüüdseks on uuring laienenud kolmele põlvkonnale ja enam kui 1300 järeltulijale. Uuringuga tehti algust aastal 1938 ning 742 osalejast on elus vähem kui 20.
Näiteks John oli veendunud, et juurakarjäär ja advokaadiks saamine — ikkagi auväärne amet — paneb aluse tema tulevasele õnnele. Kultuur, kus ta üles kasvas, oli loonud tingimused, et selline uskumus mõjuks tõdemusena. See on keeruline teema, sest asjad, mille jahile õhutab meie kultuur — raha, saavutused, staatus ja muu selline —, on harva miraažid.
[...]
Raha lubab meil hankida heaoluks vajalikke asju, saavutused tekitavad tihti rahuldust ja nende poole pürgimine võib pakkuda sihte, mis annavad elule mingi eesmärgi ja lubavad liikuda uue ja põneva maailma poole. Staatus omakorda tagab meile teatava ühiskondliku austuse, mis võimaldab meil esile kutsuda positiivseid muutusi. Ent rahal, saavutustel ja staatusel on kalduvus allutada endale ülejäänud prioriteedid. See tuleneb samuti meie ürgsetest ajudest: keskendume sellele, mis on kõige nähtavam ja kohesem. Suhete väärtus on raskemini tabatav ja mõõdetav, raha aga saab lugeda. Saavutusi võib kirja panna CVsse ja sotsiaalmeedias näete ekraani paremas üleval nurgas, kuidas teile jälgijaid juurde tiksub.
Mõte, et raha võib õnne kujundada, on teataval määral tervemõistuslik tähelepanek. Kui rahast saab asja mõte, mitte tööriist, liigitub see teiste püsivate ihaldusobjektide sekka, mille meid ümbritsev kultuur on sisustanud tähendusega.
Osa meie õnnest sõltub sellestki, mida näeme naabreid vaadates. On inimlik end üksteisega võrrelda. Kui suur on lõhe kõikjal meie ümber — päriselus, meelelahutuses ja sotsiaalmeedias — nähaolevate elude vahel ja selle vahel, mida peame võimalikuks oma elus? Uuringud on näidanud, et mida enam võrdleme end teistega — isegi siis, kui võrdlus on meie kasuks —, seda õnnetumad me oleme. Ja mida suuremaid erinevusi täheldame, seda suurem on meie õnnetustunne.
Milleni on aga selle 84 aasta jooksul jõutud? Mis on see, mis teeb inimesed päriselt õnnelikuks? Vastus sellele pole üldse keeruline, kuid vajab väga ausat sisekaemust. Inimesi teevad õnnelikuks head ja kvaliteetsed suhted.
Seda ilmestab hästi Henry ja Rosa suhe. Henryt jälgiti alates 1941. aastast, kui ta oli 14-aastane.
«Milline on teie suurim hirm?»
Rosa vaikis hetke ja ütles siis Henryle, et tema suurim hirm on see, et mehel võiks välja areneda tõsine tervisehäda või et Rosa ise saaks jälle rabanduse.
Henry nõustus, et need olid hirmuäratavad võimalused. Aga ta ütles, et nad olid jõudmas punkti, kus midagi sellist oli tõenäoliselt vältimatu.
Henry hiilis samast küsimusest kõrvale ja Rosa pidi talle seda meelde tuletama. «See on vist kole,» ütles Henry väriseval häälel. «Lase käia!»
«Minu hirm on see, et ma ei sure esimesena. Et ma jään siia sinuta.»
See põgus vestlus, mille üks uurijatest kirja pani, annab suure vihje, mis on õnne valem. Selleks on suhted, head ja toetavad lähisuhted. Seda on kinnitanud ka teised suuremad või väiksemad teadusuuringud maailmas — üksildased inimesed haigestuvad kergemini keerulistesse haigustesse ja võivad isegi varem surra. Üksildus ei ole inimesele omane, see sai selgeks juba pikki aastaid tagasi. Inimesel oli palju raskem üksi ellu jääda ja hakkama saada kui karjas.
Suhete hindamine, hoidmine, mõistmine ja väärtustamine on olulised oskused. Isegi kui tunned, et sa pole suhtlemises ega suhetes eriti osav, siis pole vaja muretseda. Need oskused on õpitavad. Kuidas luua suhteid, mis teevad meie elu õnnelikuks? Häid soovitusi saab Waldingeri ja Schulzi raamatust.
Hea elu. Õppetunnid maailma pikimast õnneuuringust
Autorid: Robert Waldinger, Marc Schulz
Mis teeb ühest elust hea elu? Küllap on igaüks meist seda endalt küsinud ja mõelnud, kas tema tehtud valikud on ikka need kõige paremad. See raamat annab küsimusele heast elust vastuse, mis tugineb maailma kõige ulatuslikumale kestvusuuringule. Harvardi ülikooli teadlased tegid sellega algust 80 aastat tagasi ja uuring kestab ikka veel.
Robert Waldingeri ja Marc Schulzi raamat «Hea elu. Õppetunnid maailma pikimast õnneuuringust»Foto: Rahva Raamat
Hea elu teaduslikult tõestatud saladus on tegelikult väga lihtne: mida tugevamad on meie suhted, seda tõenäolisemalt elame õnnelikku ja üldiselt tervemat elu. Kuidas siis selliseid suhteid saavutada?
Robert Waldinger ja Marc Schulz avavad selles raamatus pöördelise tähtsusega õnneuuringu tausta. Nad seovad teadusliku täpsuse, traditsioonilised tarkused, uskumatud tõestisündinud lood ja konkreetsed soovitused terviklikuks teoseks, mis tõestab veenvalt, et heaolu ja võime elust rõõmu tunda on täielikult meie endi kätes.
Dr Robert Waldinger on Harvardi meditsiinikooli psühhiaatriaprofessor, Massachusettsi üldhaigla psühhodünaamilise teraapia keskuse direktor ning Harvardi täiskasvanute arengu uuringute juht. Üksiti on ta ka zen-budismi preester.
Dr Marc Schulz on Harvardi täiskasvanute arengu uuringute asejuht ja Bryn Mawri kolledži psühholoogia õppetooli juhataja. Ta tegutseb kliinilise psühholoogi ja terapeudina Harvardi meditsiinikoolis.
Vaata ka Robert Waldingeri samateemalist TED-talk'i, mis ligi 45 miljoni vaatamisega on üks vaadatumaid TED-talk'e läbi aegade.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2023/07/03/15434211t1h554d.jpg)
/nginx/o/2023/07/03/15434195t1h63d8.png)