:format(webp)/nginx/o/2021/08/07/13977273t1h3e91.jpg)
/nginx/o/2023/07/11/15449728t1h7d18.jpg)
Postimehe terviseportaali taskuhäälingus käis külas mänguterapeutide koolitaja ja Mänguterapeutide Assotsiatsiooni asutajaliige Sirli Kivisaar. Uurisime, mis asi on mänguteraapia ja kellele see suunatud on.
Lapsed saavad oma muredele lahenduse mänguteraapias
Nime järgi tundub, et tegemist on väga põneva ja huvitava asjaga. Mis on mänguteraapia?
Lapse peamine viis, kuidas maailma mõtestada ja mille kaudu õppida, on mäng. Mänguteraapia on selline teraapia, kus lapsele lähenetakse mängu ja mänguasjade abil, kus siis mäng on lapse keel ja mänguasjad on lapse sõnad. Teraapias liigutakse lapse tempos ja laps valib ise selle vahendi, millega ta teraapiaruumis tegeleda tahab. Nii, et mänguteraapias on igasuguseid võimalusi, millega mängida, näiteks käpiknukud, legod, lauamängud, liivakast jne. Laps siis valib endale selle asja, millega ta mängida tahab ja seeläbi saame tegeleda nii igapäevamuredega, kui ka pikaajaliselt tema sees olevate probleemidega.
Võib öelda, et mänguteraapia on Eestis uus eriala, esimese kursuse avasime 2009. aastal. Praegu on juba päris palju lasteasutusi, kus mänguterapeudid tööl on. Kuna laste vaimse tervise probleemide esinemissagedus on tõusnud, siis on sellist toetust lastele vaja. Mänguteraapia sobib eriti hästi koolieelses eas lastele ja algklasside lastele.
Kas mänguteraapiasse tulles peab lapsele olema kindel probleem, millega ta tegelema tuleb?
Ütleme nii ja naa, sest laste probleemid on erinevad. Eestis on laps kuni kaheksateistaastane, kuid mänguteraapia sobib paremini noortematele lastele. Palju sõltub ka sellest, kui mängimisaldis laps on. Mänguteraapiasse ei pea pöörduma siis, kui lapsel on diagnoositud mõni vaimne tervisemure. Pigem võib öelda, et raskete diagnoositud juhtumitega võib mänguteraapiast väheks jääda ja oleks vaja psühhiaatri ja muude spetsialistide abi.
Mänguteraapia võib olla ennetav teraapia näiteks lasteaias, sest tihti pöördutakse sellise murega, et lapsel on tekkinud vihahood või probleemid sotsialiseerumisega. Samuti on levinud mure kohanemisraskused, aga ka muud mured nagu näiteks elukohavahetus, lasteaeda või kooli minemine, vanemate lahutuse kogenemine, vendade-õdede rivaalitsemine, lein või trauma. Nii, et probleemid, millega mänguteraapias tegeleda võib, on mitmeid.
Tavainimesel võib olla keeruline mõista, kuidas mänguterapeut läheneb. Praegu kestab terapeudi algõpe kaks aastat ja kui pärast kahte aastat mõistetakse, mis vahe on terapeutilisel lähenemisel ja pedagoogilisel lähenemisel, siis ollaksegi n-ö mäel. Kui me räägime lapse muredega tegelemisest või sellest, kuidas laps saaks toetust, siis teraapias lähtume lapse tempost. Muidu oleme harjunud, et laps õpib täiskasvanult ja täiskasvanu on see kõige targem, kes ütleb lapsele, et tee see harjutus nüüd niimoodi.
Teraapias me usaldame last ja usume, et tema sees on olemas need ressursid, mille abil ennast nii-öelda tervendama hakata ja meie oleme lihtsalt tööriistad selle jaoks, kes aitavad ja toetavad last.
Mõnikord võib ka olla nii, et perekond pöördub mänguterapeudi poole, sest lapsel on üks konkreetne mure või sümptom, mille tõttu ollakse mures. Aga mänguteraapia ruumis näiteks võib-olla laps tegeleb hoopis mingisuguste teiste teemadega.
Kuidas erineb teraapia, kui teile tuleb teie juurde, tuleb kolme- või nelja-aastane laps sellest, kui tuleb noor vanuses 13 või 14?
Eesti mänguterapeudid on mitte direktiivse suunaga väljaõppega ehk laps juhib kogu protsessi. On olemas ka äärmiselt direktiivseid suundi, kus tõesti terapeut ütleb, mida laps tegema peab. Tänapäeval teraapia suunad ka veidi segunevad ehk kõik sõltub lapsest ja mänguterapeut peabki oskama valida selle meetodi, mille abil lapsele läheneda.
Vahe on ju ilmselge, et kui me suhtleme kolme- või nelja-aastasega, siis see on erinev sellest, kuidas suhtleme 13- või 14-aastasega. Eks palju oleneb ka lapsetüübist, aga ütleme kui on selline aktiivne tegelane, kes ei ole häbelik, vaid nähes teraapiaruumis liivakasi, hakkab juba seal kaevama ja ehitama. 14-aastane reeglina nii ei tule ning käpiknukkudest ja liivakastist rõõmu ei tunne, vanemate laste jaoks on laua- või strateegiamängud. Vahvad asjad on ka metafoorkaardid. Võib olla, et nii vana laps tahab rohkem asjade üle arutleda, aga mänguteraapias on reegel, et kui ei taha rääkida, siis seda ei pea tegema. Olgem ausad, meil täiskasvanutena on ka tihti keeruline sõnadesse panna seda kõike, mis meie sees toimub. Mida me siis veel väikelapselt või varateismeliselt ootame?
Kui palju lapsed oskavad mängida, sest me teame, et väga paljud laste mängud on nüüd tahvlis või telefonis?
Ma nüüd proovin vastata mitut pidi. Üks asi on tõesti see, et tänapäeval räägitakse, et lapsed ei oska mängida. Tegelikult oskab iga laps mängida ja iga laps mängibki. Võibolla pole see mäng, mida mina täiskasvanuna tahaksin, et ta mängiks või pole see mäng, mida ma ise lapsena mängisin. Aeg on teine ja ajastu ka, nii et lapsed mängivad, aga teistmoodi. Näiteks kui autistlik laps mängib sellist mängu, et seab üksteise järel ritta teatud tunnuse järgi mänguasju, siis läbi selle tasakaalustab ta oma närvisüsteemi ja rahustab end. Meie, kes me ei ole autistlikud, mõtleme, et mis mäng see selline on. Tema jaoks on see aga oluline mäng.
Praegu veel mänguteraapia ruumis me tehnikavidinaid ei kasuta, aga see ei tähenda, et nendest mängudest ei võiks rääkida. Kui meil on loodud side ja kontakt, siis pole parimat viisi, kui see, et me suhestume lapsega läbi selle, mis talle meeldib. Kui tema jaoks on teleka- või arvutimäng oluline, siis me proovime selle vastu huvi tunda, laseme lapsel sellest rääkida jne. Vahel kasutatakse arvutit või telefoni selleks, et mõnda muusikapala kuulata, tegelast näidata või juhist otsida, kuidas midagi meisterdada.
Kuidas see teraapia siis ikkagi välja näeb, kuidas terapeut järeldustele jõuab?
Mänguterapeut ei interpreteeri lapse meisterdust või joonistusi, see on hoopis teine teraapiasuund. Oluline on protsess, see, mida laps teeb. Ja selle jaoks, et last toetada ongi vaja õppida, et kuidas olla protsessi sees nii, et ei läheks kohe õpetama. Laps peab tundma, et on tema ise, et ta on aktsepteeritud, kõikide oma mõtete ja tunnetega. Oluline on, et laps tunneks, et ta julgeb end avada. Minu vastuvõtul käis üks väike noormees, kelle ema kirjutas mulle tagasisides, et poiss oli kodus öelnud: «Ma ei saa aru, mida me seal teeme, aga see aitab.» Terapeut ise ongi tööriist, see kuidas ta on ja mida ütleb. Kui me läheme interpreteerima, siis võime eksida. Mängud on vahendid, millega jõuame lapseni ja läbi mille saame teda toetada.
Teraapiaprotsess on pikaaegne ja vajab aega. Kohtume lapsega kuus korda ja siis vaatame, kas meil on tekkinud side, kas see on lapse jaoks toetav ja kas see võib olla tema jaoks edaspidi abistav. Tegelikult on see kuus korda alles algus, see on suhte loomine. Mõne lapse puhul võib teraapias käimine kesta mitu aastat, kõik sõltub probleemist. Näiteks kui on raskete traumadega lapsed, siis nendel võib võtta pikka aega, enne kui näeksime mingisuguseid muutusi. Tähtis on ka see, et need muutused püsima jääks, aga see sõltub juba sellest, mis toimub lapse elus ja tema ümber väljaspool teraapiaruumi. Mida väiksem laps, seda kiiremini me võiksime mingeid tulemusi näha. Vahel ongi nii, et näeme tulemusi juba kuue korraga, kuid enamasti võtab see ikka rohkem aega.
Ma tuleksin korra tagasi sinu eelräägitu juurde, et täiskasvanud inimesed tihti unustavad ära, et mängides ei ole vaja nii väga last suunata, vaid kuulata seda, mida laps tahab. Sinu juttu kuulates tundub, et mänguteraapia õppimine peaks olema kõikidele lastevanematele kohustuslik.
Minu teine eriala on olnud pikki aastaid toitumisteraapia ja siis ma vahel taban end mõttelt, et küll ma tegelen imelike asjadega. Ühtpidi õpetan inimesi, mida suhu pista, mis on selline baasvajadus ja teistpidi õpetan inimesi, kuidas lastega mängida, mis on väga ABC. See on minu unelm mõte, aga kui me ei elaks sellises ühiskonnas, siis võibolla suudaksime juba instinktide pinnalt lastega vabamalt mängida ja lasta neil endil vabamad olla.
Tänapäeval eksisteerivad sellised nii-öelda põliselanike hõimud, kuhu pole meie arenenud maailm veel nii palju jõudnud. Seal on lastel palju rohkem vabadust, nad toimetavad ise, suuresti lastegruppides. Tegelikult ei pea ka täiskasvanu kogu aeg laste aega sisustama lapse ja täiskasvanu omavahelise mänguga. Lapsed õpivad kõige paremini läbi mängu teiste lastega. Veel parem oleks, kui lapsed on erinevas vanuses. Nii õpivad nad meeskonnatööd ja erinevaid rolle võtma.
Vahel öeldakse, et mänguterapeutidel on tore töö, et saab päevad läbi mängida. Mina ütlen, et see on väga raske töö, sest et täiskasvanuna ei ole meis enam sellist mängulusti ja rõõmu mängida neid mänge, mida lapsed mängivad. Täiskasvanutel on omad mängud, mis meile rõõmu pakuvad, kuid need ei ole peitusemäng või käpiknukuga mängimine. Täiskasvanu peab pingutama, et lapse jaoks kohal olla ja nautida mängu nii, nagu laps seda teeb. See kõik on aga vaeva väärt, see arendab kontakti, suhtlust ja sidet. Mängu juures on ka see, mida täiskasvanud saavad ära teha, et ei ole vaja endale liidrirolli võtta, las laps juhib ja las laps vahel võidab ka.
Kus saab mänguterapeudiks õppida ja kuhu tuleb pöörduda, kui on soov teraapiasse tulla?
Praegu saab mänguterapeudiks õppida Annely Sootsi tervisekoolis, natukese aja pärast see muutub, aga siis leiab info juba tervisekooli lehelt. Mänguterapeutide assotsiatsiooni lehel on üleval mänguterapeudid, kelle poole saab erinevates piirkondades pöörduda. Need on terapeudid, kes võtavad vastu lapsi väljaspool oma asutust.