RAAMATUSOOVITUS ⟩ Miks langevad targad naised armupetturite ohvriks?
18. oktoober 2023, 01:50
Me kõik kanname teatud koormat. Kes meist kohtuks teise inimesega, ilma et tal oleks kaelas minevikust, mälust, lugudest, müütidest, kogemustest, muljetest, uskumustest ja eksiarvamustest raske taak, mis meid kõiki vähem või rohkem koormab? Kuidas saab keegi teada, millise mäsu teine inimeneendaga kaasa toob? Kuidas saab mees, kes istub baaris, teada, mis peitub tema poole tulevas naises? Kuidas saab naine, kes selle mehe poole astub, teada, et ta peaks ringi pöörama ja põgenema?
Armastuslugude algused on üksteisele sarnased – meeletu õnnetunne, hoitus, armastus, intiimsus, usaldus. Lõpud seevastu võivad muutuda hirmutavaks, alandavaks ja nii nagu Stephanie Woodi raamatus «Võlts», ka hullumeelseks. Kindlasti on see üks kõige põnevamaid raamatuid, seda esimesest leheküljest kuni viimaseni. Mõnel hetkel on raske uskuda, et kõik, mis seal juhtub, juhtus ajakirjanik Stephanie Woodi elus päriselt.
Praegu on mul keeruline Joed silme ette manada, meenutada ta nagu sellisena, nagu see oli tol 2014. aasta esimeste talvepäevade hämaral õhtul või ükskõik mis hetkel siis, kui juba koos olime. Ma püüan vormida ta näo kujutist oma peas ning näen igavavõitu näoga meest, kellel on rahulik leebe ilme, aga tema kontuurid on ähmased ja mida rohkem ma pingutan, seda kiiremini ta nägu mu vaimusilmas hajub. Ma mäletan, et mul oli tunne, justkui oleks ta lühike, ma mäletan, et mind häiris ta kõht, mis surus vastu kortsus särgi nööpe, ja ta murdunud ülahammas. Ma mäletan end mõtlemas, et välimuse järgi ei tohiks kedagi hinnata, et me kõik oleme ebatäiuslikud. Ja ma mäletan, kuidas mõtlesin, et nagu paljudel meestel, on ka temal enda kohta nii mõndagi öelda.
Ma kuulan ta jutuvada ja et vestlust nii kaua üleval hoida, kuni oleks viisakas see lõpetada, lülitun ümber ajakirjaniku režiimile ja esitan küsimusi. Tema laste kohta: need on poiss ja tüdruk, nimetagem neid Charlotte'iks ja Jamesiks. Tüdruk on alles teismeline, ta vend mõni aasta noorem ning Joe jagab nende hooldusõigust oma endise naise Maryga. Tema töö kohta: ta on endine arhitekt, kes mingil ajal töötas erafirmas, nüüd tegutseb ta kinnisvara alal ega kavatse iial kontoritööle tagasi minna - kõik ta Savile Row' ülikonnad on ära pakitud, ütleb ta - ja tal on kiltmaal väike lambafarm. Tema maa kohta: ta teeb seal maaparandustöid ja maalapil asuva väikese hüti - see on põhimõtteliselt sama hea kui kuur - asemele tuleb varsti ta enda disainitud maja. Lihakarja ja loomade kohta - lambad, täpsemalt dorperid. Ta raagib mulle väikesest sadamaäärsest majast, mille ta ehitas aastaid tagasi äärelinna, kus üles kasvas; maja jäi pärast lahutust temale ja seal samas on ankrus ka ta väike purjekas.
Naine on otsinud oma õnne mõned aastad, kuid antud kohtumist ta eriti säravaks ei pidanud. Kui aga mees talle uue kutse esitab, võtab naine selle kõheldes vastu. Kuna juba pikemat aega ei ole Woodil suhet olnud annab ta sellele kõigele võimaluse, ta teeb seda teadmata, milline õudus sellega kaasneb. Inimesele tuleb ju ikka võimalus anda, eks?
On november ja Joe vaikimine kestab. Ma püüan end harjutada mõttega, et nii ei saa edasi minna. Saadan talle sõnumi, et kui ta ei suuda minu juurde tulla ja olukorda selgitada, on kõik läbi. Ma ütlen talle, et annan talle pärlid tagasi ja küsin, kuhu ma võin need saata. Minu sõnum on otsustav ja lõplik - tegelikult ma niiviisi ei tunne, aga kui ta järgmisel päeval vastab, lööb mu rumal süda talle valla, kus ta ka poleks. „Mul on kahju, et valisin koost lagunemiseks just selle hetke." Ta ütleb, et püüab jälle jalule saada, aga mõni päev on „väga tume". Ma olin arvanud, et ta on mentaalselt tugev - ja esimest korda hakkab mulle koitma, et võib-olla ta polegi. Saadan talle e-kirja ja ütlen, et tahan tema jaoks olemas olla, aga et ta peab mind selleks endale lähemale laskma. Oleme nüüd jõudnud ühise möödapaneku, ebamäärase lõpu territooriumile.
[...]
Nüüd, mitu aastat hiljem, näen, et see ebamäärane lõpp oli vaid vältimatu edasilükkamine ning mitte milleski, mida ta tol öösel rääkis, polnud mingit loogikat. Seda polnud ka meie suhte järelejäänud kahekümnes päevas.
Woodi lugu võib olla tuttav nii mõnelegi naisele. Karismaatiline, pealtnäha hooliv ja armastav, töökas ja arukas meesterahvas jagab komplimente ja lubadusi, mida on kerge uskuma jääda. Miks ei peaks seda kõike uskuma? Peatüki haaval hakkab lahti rulluma hoopis omamoodi lugu sellest, kuidas katteta lubadused ja segased signaalid võivad viia inimese psüühilise seisundi piiripeale.
Woodi raamatut on tõeliselt raske käest panna, sest lugedes on tunne nagu loeks väljamõeldud psühholoogilist põneviku, mitte tõestisündinud lugu. Lugejale esitatakse tükke osade kaupa ja nii tekib hasart ennustada, milline võib olla üldpilt. Kas naine suudab kahtlused võimalikust manipulatsioonist alla neelata ja jääda lootma õnnelikule kooselule? Kas Joe saab teenitud karistuse?
Raamat ilmestab väga hästi nartsissistlikku käitumist paarisuhtes, mis on varjatud või peidetud väikestesse tegudesse — pilgud, üksikud sõnad, kehakeel, pilguheit. Selline käitumine ühe osapoole poolt paneb teist mõtlema: «Aga äkki mina ise olen hulluks läinud? Äkki asjad ongi nii nagu kaaslane ütleb? Kas ma saan reaalsusest aru?» Raamatu autor on kogu loo kirja pannud nii, et lugejal oleks võimalik panna end peategelase olukorda. Nii võibki tunda lugedes nii viha, vastikust, üllatust, ärevust aga suures osas ka lootust, et ehk on hirmul lihtsalt suured silmad. Ja nagu Wood raamatus kirjutab: «Temasuguseid on nii palju. Ta on ühel või teisel kujul igal pool.»
«Võlts»
Autor Stephanie Wood.
Jahmatav tõsilugu armastusest valetajate, petiste, nartsissistide, fantasööride ja šarlatanide maailmas.
Naisi on kogu maailmas õpetatud väikesest peale lootma, isegi eeldama, et ühel päeval leiavad nad oma unistuste mehe, abielluvad ja on igaveseks õnnelikud. Kui ajakirjanik Stephanie Wood kohtub kena mehega, kellel on oma farm ja põllumaad, arvabki naine, et on võib-olla selle õige leidnud. Mees näib hooliv, aus ja armastav. Ta räägib nende ühisest tulevikust. Naine armub. Kuid samas kimbutavad teda järjest sagedasemad ärevushood nende keerukate näitemängude pärast, mida mees talle etendab ning mis koosnevad kõiksugustest vabandustest, miks peab mees alatasa kokkulepitud plaanidest loobuma või miks jälle kohale tulemata jättis. Naine peab endalt küsima, kes see mees ikkagi päriselt on?
Kui Stephanie nende suhte lõpetab, otsustab ta kuulata oma ajakirjanikuintuitsiooni ja asja uurida – ning paljastabki pöörase loo uskumatust kahepalgelisusest ja manipulatsioonist. Samuti avastab ta, et pole üksi; et maailm on täis tarku, südikaid naisi, kes on samamoodi kannatanud valetajate, petiste, nartsissistide, fantasööride ja šarlatanide pärast, meeste pärast, kes on erakordselt osavad petturid.
Selles vaimustavalt teravas ja laiahaardelises raamatus toob auhindu pälvinud ajakirjanik Stephanie Wood lugejani haarava ja olulise loo tänapäevasest armastusest ja nende inimeste tugevusest, kes on kogenud selle kõige süngemat palet.
Raamatusoovitusel aitas valmida Rahva Raamat.