HEA ELU TEEJUHT ⟩ Meie maakera viimased minutid

Ökoärevus on seisund, kus kliimamuutustele mõtlemine põhjustab hirmu, jõuetustunnet, ärevust, väsimust, süütundeid ja viha. Foto: Shutterstock

Kui psühholoogid Thomas Doherty ja Susan Clayton avaldasid 2011. aastal teadusartikli globaalsete kliimamuutuste mõjust inimpsüühikale, siis nimetati nende ideed spekulatsiooniks, neid endid aga paanikakülvajateks. Kümmekond aastat hiljem võime tõdeda, et nende ettekuulutused osutusid – kahetsusväärselt – tõeks arvatust kiiremini. Nüüd ei leidu naljalt inimest, kes poleks kuulnud sõnu «kliimaärevus» või «ökoäng».

Alates 1979. aastal Genfis toimunud maailma esimesest kliimakonverentsist kuni praeguse ajani on kümned tuhanded teadlased hoiatanud hukatuse eest (võiks öelda, et ökoloog on tänapäeva vend Vahindra, kes ennustas inimkonna hukatust oma 1907. aasta raamatukeses «Meie maakera viimased minutid»).

Jah, teadus võimendab meie eksistentsiaalseid hirme. Psühholoogid pole saanud selle tendentsiga muud peale hakata kui kirjeldada olukorda. 2017. aastal tõdes Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon: «Kliimamuutused (tormid, üleujutused) mõjutavad otseselt meie füüsist, mis omakorda tingib käitumise muutumise (näiteks migratsioon), aga toovad kaasa ka psühholoogilisi muutusi.»