Arstide eksimused on võtnud mitu inimelu

Haigla kollektiiv. Foto: Pexels

Me usaldame oma elu arstide kätesse, kuid ka nemad võivad mõnikord eksida. Eksimine on inimlik ja seda tuleb iga valdkonna töötajatega ette, kuid tihtipeale kardame seda kogeda kõige rohkem just arstide seas. Umbes 100 000 ameeriklast sureb igal aastal meditsiinivigade tõttu ning hiljutised uuringud on näidanud, et 10-15 protsenti kõigist kliinilistest otsustest patsiendi diagnoosi ja ravi osas on valed.

Pennsylvania Ülikooli Annenbergi kommunikatsioonikooli võrgu dünaamika grupi professori ja direktori Damon Centola juhitud uurimisrühm on leidnud lihtsa ja tõhusa viisi, kuidas vähendada vigu patsientide diagnoosimisel ja ravimisel - kasutada struktureeritud võrgustikke, et ühendada arstid teiste arstidega.

Uuring «Eksperimentaalsed tõendid struktureeritud teabevahetuse võrgustike kohta, mis vähendavad meditsiinilisi vigu», mis avaldati ajakirjas Proceedings of The National Academy of Sciences, jagasid teadlased tulemusi mitmeaastasest uuringust, milles osales peaaegu 3000 arsti üle kogu Ameerika Ühendriikide.

Nad leidsid, et kui kliinikutele esitati patsiendi juhtumianalüüs ja paluti anda sellele diagnoos ja ravi, siis need kliinikud, kes nägid oma anonüümsete kolleegide diagnoosilahendusi, olid oma soovitustes keskmiselt kaks korda täpsemad kui kliinikud, kes tegid otsuseid üksi.

Lihtsamalt öeldes teevad arstid vähem vigu, kui neil on ümber toetav võrgustik.

«Suur risk teabevahetusvõrgustike puhul on see, et kuigi arstid koostöös võivad hakata tegema paremaid otsuseid, võib siiski indiviiditi tekkida keskmistamise efekt, mis viib paremad arstid kehvemate otsuste tegemiseni, kuid ma arvan, et suure tõenäosusega seda ei juhtu. Selle asemel toimub pigem järjepidev paranemine – halvemad arstid muutuvad paremaks, samas kui paremad ei muutu halvemaks,» arvab kommunikatsiooni, sotsioloogia ja inseneriteaduste professor Elihu Katz.

Uuringu kaasautor Elaine Khoong lisab omalt poolt: «Me tunnistame üha enam, et kliinilist otsust peaks nägema meeskonnatööna, kuhu kuuluvad mitmed kliinikud ja ka patsient ise. See uuring rõhutab, et teiste kliinikute kättesaadavus otsustamise hetkel parandab kliinilist ravi.»

Võrgustikusüsteem on midagi rohkemat kui lihtsalt omavahel jagatud kliinilised tarkuseterad 

Mitu kuud kestvas uuringu käigus testisid teadlased kliinikute ravi- ja diagnoosiotsuseid läbi spetsiaalselt selleks loodud rakenduse, mida levitati Apple’i rakenduste poes.

Pärast testile registreerumist ja rakenduse allalaadimist paluti arstidel hinnata kliinilist juhtumit, mis põhines reaalsetel dokumenteeritud patsientide juhtudel. See sisaldas endast kolm vooru, kus iga vooru alguses lugesid kliinikud juhtumianalüüsi läbi, peale mida oli neil kaks minutit aega vastata kahele küsimusele.

Esimene küsimus nõudis arstidel hinnata patsiendi diagnoosiriski (näiteks, kui tõenäoline on, et patsiendil, kellel on rinnus valud, tekib südameatakk järgmise 30 päeva jooksul) skaalal üks kuni sada. Teine küsimus palus arstidel soovitada patsiendile õiget ravimeetodit mitme pakutud võimaluse hulgast (näiteks, kas saata patsient peale diagnoosi saamist koju, anda diagnoosile vastav ravim või suunata jälgimisele).

Iga arst määrati juhuslikult ühte kahest rühmast: kas kontrollgruppi, mille liikmed vastasid kõikidele küsimustele üksinda või eksperimentaalgruppi, kus osalejad olid ühendatud sotsiaalsesse võrgustikku teiste anonüümsetesse arstidega.

Teises ja kolmandas voorus said kontrollrühma osalejad sama kogemuse nagu esimeses voorus vastates küsimustele üksinda, kuid võrgustiku tingimuses said osalejad näha oma kolleegide poolt eelmise vooru jooksul tehtud keskmisi riskihinnanguid.

Igal osalejal oli võimalus vastuseid iga vooru vahel muuta, olenmata sellest, kas nad kuulusid sotsiaalvõrgustikku või mitte.

Centola töörühm kasutas sama katsekorraldust seitsme erineva kliinilise juhtumi uurimiseks, millest igaüks oli pärit meditsiinivaldkonnast, kus on teadaolevalt suur diagnostika- või ravivigade osakaal.

Uurijad leidsid, et arstide otsuste üldine täpsus suurenes võrgustike puhul kaks korda rohkem kui kontrollrühmades. Veelgi enam, algselt kehvemini toimivate arstide seas suurendasid võrgustikud 15 protsenti võrra nende arstide osakaalu, kes lõpuks tegid õige ravisoovituse.

«Me saame kasutada arstide võrgustikke, et parandada nende tegevust,» ütleb Centola. «Arstid konsulteerivad üksteisega tihti ja me oleme seda juba ammu teadnud. Tõeline avastus on see, et me saame struktureerida arstide vahelisi teabevahetusvõrgustikke, et suurendada nende kliinilisi teadmisi.»

Võrdsed võimalused kõigi jaoks 

Meditsiinis toimuvad konsultatsioonivõrgustikud tavaliselt hierarhiliselt, kus kõrgema positsiooniga spetsialistid on tipus ja nooremad arstid allpool.

«Nooremad arstid, kellel on kultuuriliselt ja isiklikult teistsugused vaatenurgad, tulevad meditsiinikogukonda, keda mõjutab ülevalt-alla hierarhia kõige rohkem,» kommenteerib Centola, «Nii hiilivadki arstide kogukonda kahjuks püsima jäävad eelarvamused.»

Teadlased püüdsid eksperimendi jaoks värvata erineva vanuse, erialade, ekspertiiside ja geograafiliste asukohtadega kliinikuid. Nad leidsid, et anonüümsed võrdsed võrgustikud kõrvaldasid staatuse ja staažiga seotud tõkked, mis teadlaste sõnul piiravad meditsiinivõrgustikes õppimise paljusid tahke.

Mis toimub arsti kabinetis? 

«Mõndades haiglates, eriti vähese ressursiga piirkondades, kasutatakse e-konsultatsioonitehnoloogiat, mille puhul arst saadab nõu saamiseks sõnumi välisele spetisalistile. Vastuse saamine võtab tavaliselt 24-72 tundi. Miks mitte saata see päring spetsialistide võrgustikule, mitte ainult ühele inimesele?» mõtiskleb Centola.

Centola märgib, et iga eksperimentaalne katse võttis aega vähem kui 20 minutit. Lisaks kommenteerib ta, et võrgustikud ei pea olema hiiglaslikud. Tegelikult ongi ideaalne, kui see arv jääks 40 kanti.

Teadlased töötavad hetkel selle kallal, et rakendada oma võrgustiku tehnoloogiat arstide kabinettides. Eeldatavasti peaksid esimesed edasimineku sammud käivituma järgmise aasta jooksul.