Selgus, et nendes sääskedes oli ootamatu mikroob, täpsemalt bakteritüvi Delftia tsuruhatensis TC1. Pole selge, kuidas putukate soolestikus bakter sinna sattus, kuigi liiki on seal varemgi nähtud. Samuti kohtab aeg-ajalt seda vees ja pinnases ning harva ka haiglasse sattunud nakkushaigustes. Kui meeskond söötis selle tüve teistele sääskedele, tundus, et see blokeerib neis parasiidi nakatumise.
Rohkem teadasaamiseks ühendas Rodriguesi grupp oma jõud malaaria uurija Marcelo Jacobs-Lorenaga Johns Hopkinsi Bloombergi rahvatervise koolist. Tema labor avastas, et Delftia tsuruhatensis segab plasmoodiumi kasvu sääse soolestikus, kus parasiit areneb enne liikumist sääse süljenäärmetesse. Võrreldes bakteriteta sääskedega, on Delftia tsuruhatens'ist omavatel putukatel umbes 75 protsenti vähem plasmoodiumi munataolisi struktuure, mida parasiit soolestikus moodustab.
Katsed närilistega näitasid, et häiritud plasmoodiumi kasv viis nakatumise vähendatud ülekandeni – ainult kolmandik bakterit kandvate sääskede poolt hammustatud hiirtest nakatus ohtlikusse parasiitnakkushaigusesse.
Jacobs-Lorena sõnul tuvastab uuring Delftia tsuruhatens'ist atraktiivse vahendina malaaria ennetamiseks. Sääsed peavad ainult veidi sööma mikroobi, et saada koloniseeritud. Kui bakter on putukas, blokeerib see pidevalt parasiidi arengut.
Johns Hopkinsi teadlased keskendusid ka sellele, kuidas bakter plasmoodiumi kahjustab, eritades molekuli Harman, mida leidub mõningate kultuuride traditsioonilistes ravimtaimedes. Selle ühendi sääsele söötmine või putukate sellel käimine takistas parasiidi arengut, kuigi toime kadus juba mõne päeva pärast. «Uurimistulemused viitavad sellele, et Harman võiks olla kasutatav voodivõrkude või muude pindade ravimisel, millega sääsed kokku puutuvad,» sõnab Rodrigues.