KURB TÕDEMUS ⟩ Paljud töökohad on kimpus just selle probleemiga

Praegune aeg on vaimse tervise teemad rohkem esile toonud, sest inimesed on ühelt poolt hakanud rohkem sellest rääkima ja endale oma vaimse tervise probleeme tunnistama, teiselt poolt ongi praegu rasked ajad, mille tõttu vaimne tervis kannatab Foto: Pexels

Ei olnud väga ammu, kui vaimset tervist peeti rangelt isiklikuks teemaks ja pseudoprobleemiks. Õnneks on ajad ja organisatsioonide prioriteedid muutunud. Näiteks oodatakse üha enam ettevõtete juhtidelt teadlikkust, kuidas nende otsused ja tegevused mõjutavad töötajate emotsionaalset heaolu.

Selle teema puudutamine erinevates uuringutes näitab, kui halvasti on enamik organisatsioone keerulise teemaga tegelemiseks valmis, mis ei ole põhjustatud ekspertide puudumisest. George Masoni ülikooli ärikooli juhtimise professiori Matthew Cronini sõnul, kes tegeleb töötajate vaimse tervise uurimisega töökohtadel, pidavat olema probleem hoopis kontseptuaalses segaduses.

Cronin viis hiljuti läbi interdistsiplinaarse ülevaate 556 teadusartiklist töökohtadel oleva vaimse tervise kohta, mis pärinesid erinevatest valdkondadest, alustades juhtivatest ettevõtetest kuni psühhiaatriani. Tema kaasautorid olid Emily H. Rosado-Solomon Babsoni kolledžist ning Jaclyn Koopman ja Wyatt Lee Auburni ülikoolist.

Keskendutud on kahele märkimisväärsele kohale teaduskirjanduses, mis peegeldavad ja tugevdavad vaimse tervise vigaseid aitamise meetodeid.

Cronin rõhutab, et sageli kasutatakse termineid «vaimne tervis» ja «vaimne haigus» omavahel vaheldumisi. Siiski on need kaks sõna radikaalselt erineva tähendusega. Vaimset tervist peetakse universaalseks mureks. Näiteks võib tuua selle, et 30 protsenti meestest ja 40 protsenti naistest kogeb depressiooniperioodi enne 65-aastaseks saamist. Vaimne haigus on aga nähtus, mis mõjutab inimesi palju sügavamalt.

Muidugi võivad need kaks olla tihedalt omavahel seotud. Näiteks toob raske vaimne haigus peaaegu alati kaasa kehva vaimse tervise, kuid see võib langeda ka paljudel muudel põhjustel, mis ei ole haigusega seotud (romantilise suhte purunemine, enda või lähedase füüsiline haigus jne).

Cronin arvab, et oluline on ülemuste teadlikkus sellest, millal saab töötajal halvast vaimsest tervisest vaimne haigus. Nii saab oma töötajat vajadusel aidata, samuti mõista, millal on tema võimekuse piir ületatud, et osata suunata hädasolija edasi spetsialisti juurde.

Näiteks kirjeldab Cronin hüpoteetilist stsenaariumi töötajast, kes ilmub tööle joobnuna. «Kui see on seetõttu, et sa oled 22-aastane noor, kes otsustas öö vastu rasket tööpäeva pidutseda, on olukorral teine lahendus, kuid kui sa oled 40-aastane ja sul on pikaajaline tõsine süvenev alkoholism, vajab see ilmselt sügavamat sekkumist,» sõnab ta.

«Ma mõistan sind, miks sa oled stressis, sest praegu ongi äärmiselt keerulised ajad», on midagi muud, kui öelda: «Ma tean, et oled kimpus oma pahedega, kuid ma ei ole sellest eriti üllatunud, sest ka sinu vanemad on alkohoolikud ja vastav eeskuju selleks on olemas.»

Teine pimekoht on seotud sellega, kuidas teaduskirjanduses käsitletakse füüsilist ja vaimset tervist. Erinevalt füüsilise heaolu ohtudest keskenduvad teadlased sellele, kuidas halba vaimset tervist leevendada, mitte ennetada. Ärahoidvad meetodid, mis põhinevad hea vaimse tervise põhimõtetel, jäävad üllatavalt väheuuritud valdkonnaks.

Cronini sõnul on füüsiline ohutus paranenud. «Teen koostööd suurte ehitusprojektidega ja siiamaani olen tähele pannud, et esikohal on alati turvalisus ja seejärel kvaliteet. Selle tõttu arvan, et oleks aeg hakata tegema jõupingutusi ka vaimse tervise valdkonnas, et organisatsioonid saaksid vaimse tervise ohtu käsitleda sama hoolikalt, nagu ehitusvaldkondades tegeletakse füüsiliste ohtudega,» arvab ta.

Kuidas saavad juhtivad ametikohad neid probleemkohti lahendada nii, et organisatsioonid saaksid käituda oma töötajate heaolu osas professionaalsemalt?

Mis puudutab esimest probleemkohta, milleks on vaimse tervise ja vaimse haiguse segiajamine, soovitab Cronin omavahel ühendada juhtimisalased ja meditsiinilised teadmised. Selle asemel, et ehitada süsteemi ise üles, võiksime teha koostööd spetsialistidega ja küsida neilt abi, kui selleks tekib vajadus.

Teine probleemkoht  on vaimse tervise abi osutamine, siin võiksid ettevõtted eelkõige kohanduda töökoha sisemiste pingete järgi ja seejärel hakata leidma nendele lahendusi.

«Valuvaba keskkond ei ole kahjuks teostatav. Me kuuleme palju psühholoogilisest ohutusest. Näiteks tahame, et inimesed tunneksid, et nad võivad teha vigu ega saaks selle eest üleliia noomida, kuid sel juhul tähendaks see ka seda, et töötaja kannataks tema suunas osutatud konstruktiivset tagasisidet,» kommenteerib Cronin

Arvestades eelnevaid nüansse, peaksid teadlased kaaluma ka individuaalsete ja standardiseeritud lähenemisviiside ühendamist, mitte rakendama eraldiseisvaid sekkumisi kiirete lahendustena. Üks nõuanne, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Seetõttu paneb George Cronin südamele läheneda vaimse tervise probleemide korral inimesele individuaalselt.