/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2023/03/01/15172705t1hd125.jpg)
Varasem nakatumine parasiitse ümarussiga kaitseb hiiri rasket SARS-CoV-2 põhjustatava haiguse eest. See võib olla üks põhjustest, miks Covid-19 pandeemia kõrgaeg teatud inimpopulatsioone eriti rängalt ei räsinud, vahendab Medical Xpress.
AVASTUS ⟩ Üllatav pahalane aitab organismil koroonaviirust tappa
«See töö tulenes tähelepanekust, et teatud maailma piirkondade elanikel ei läinud pandeemia algusaegadel nii halvasti, kui arvata võiks,» ütleb Malaghani instituudi järeldoktor Kerry Hilligan, kes tegi koostööd kolleegidega USA riiklikest terviseinstituutidest. Uuring avaldati mainekas ajakirjas Science Immunology.
«Riigid kogu Aafrikas ja Aasias teatasid vähem rasketest nakkusjuhtudest, millele viitavad haiglaravi vajadus või surmajuhtumid – palju vähem kui ülejäänud maailmas. See oli nii isegi siis, kui võtta arvesse mõningaid segavaid tegureid andmetes ja madalamat teatamismäära,» nendib Hilligan.
«Huvitav on see, et need piirkonnad on tugevas korrelatsioonis ehk kattuvad piirkondadega, kus ümarussidega nakatumine on endeemiline. Arvame, et võib-olla põhjustab see endeemiline ussidega nakatumine kogu populatsiooni hõlmavat «sekkumist» raskema SARS-CoV-2 viirusinfektsiooni vastu.»
Korraga üks nakkus
Infektsiooni interferents on termin, millega kirjeldatakse tähelepanekut, et mõnel juhul ei haigestu inimesed korraga rohkem kui ühe nakkusallikaga. Esimest korda kirjeldati seda viiruste puhul 1960. aastatel, mil täheldati, et ühe viirusega nakatumine võib anda väikse ajapikenduse, enne kui inimene haigestub uue patogeeni tõttu.
Hiljuti ilmnes Hilligani sõnul selline mõju ka Covidi pandeemia ajal, mil SARS-CoV-2 infektsioonist taastuvatel inimestel näis olevat mõnenädalane suhteline immuunsus teiste hingamisteede viiruste (RSV, gripp) suhtes. Selle nähtuse põhjusi pole veel täielikult mõistetud.
«Üldiselt on aktsepteeritud, et kuna infektsioon aktiveerib ja stimuleerib immuunsüsteemi, võib see takistada teistel organismidel kanda kinnitamast,» ütleb dr Hilligan. «Covid-19 puhul näib see mõju kehtivat sõltumata sellest, kas see on viirus, bakter või parasiit.»
Teadlased soovisid teada saada, kas nähtuse mõju saaks praeguse pandeemiaga seoses testida ja kas oleks näha sarnane kaitse.
Uuringus vaadeldi kopse nakatava Nippostrongylus brasiliensis'e ümarussi nakkust hiirtel, kuna nende immuunsüsteem ja rakubioloogia peegeldavad inimeste oma. Leiti, et ussiga nakatunud hiirtel tekkisid väiksema tõenäosusega tõsised Covidi sümptomid ja nad paranesid infektsioonist palju kiiremini kui ussivabad hiired, isegi pärast usside kehast eemaldamist.
Vaadeldes rakutasandil toimuvat lähemalt, täheldati, et ümarussid kutsusid esile muutuse kopsudes elavates immuunrakkudes, mida nimetatakse makrofaagideks.
«Pärast infektsiooni ussidega võisime näha makrofaagides märkimisväärset erinevust geenide sisse- või väljalülitamise tasemes võrreldes nendega, mis ei olnud sellega kokku puutunud,» ütleb dr Hilligan.
Tulemuseks oli see, et ussidest mõjutatud makrofaagid suutsid palju paremini häiret lüüa muude nakkusohtude – antud juhul koroonaviiruse – vastu. Nad tegid seda, eritades spetsiifilisi keemilisi ühendeid, mis värbavad teisi immuunrakke, mida nimetatakse CD8 T-rakkudeks ja mis on spetsialiseerunud viiruste eemaldamisele. Nakkusest vabaneti palju kiiremini kui kontrollrühmas, millel ei olnud ussidega kokkupuudet.
«Avastasime, et nende viiruslike reaktsioonide jaoks oluliste CD8 T-rakkude värbamine on hoogustunud. Tänu nendele modifitseeritud makrofaagidele jõudsid T-rakud nakatunud koesse kiiremini ja vabanesid infektsioonist kiiremini, mis tõi kaasa palju leebemad haiguse sümptomid,» ütleb Hilligan.
«Veelgi enam, see mõju näib olevat pikaajaline, kuna makrofaagid säilitavad väga suure võimekuse CD8 T-rakke värvata ja aktiveerida kaua pärast seda, kui uss on kehast eemaldatud.»
Teadlaste sõnul tahetakse paremini mõista signaale, mis tekivad ümarussidega nakatumise tulemusel, et jäljendada nende positiivset mõju usse kaasamata.