UURING ⟩ Vähisurma riski kergitab seni suhteliselt ohutuks peetud tegur

Mittesuitsetajate kopsu­vähki võib tekitada siseruumide saaste Foto: Shutterstock

Pikaajaline kokkupuude väikese ioniseeriva kiirgusdoosiga on seotud suurema vähisurma riskiga kui seni arvatud, viitab tuumatööstuse töötajate surmajuhtumite jälgimine.

Ajakirjas BMJ avaldatud uuringu järelduste kohaselt tuleks uusi teadmisi arvesse võttes üle vaadata ohutuseeskirjad. 

Seni on hinnangud kiirguse mõju kohta vähisurma riskile tuginenud peamiselt Teise maailmasõja lõpus Jaapanile heidetud aatomipommiplahvatused üle elanud inimeste uurimisele.

Neid hinnanguid kasutatakse tuumatööstuses ja muudes sektorites, näiteks tervishoius, töötajate puhul, kes puutuvad regulaarselt kokku palju väiksemate kiirgusdoosidega.

Rahvusvahelise tuumatöötajate uuringu (INWORKS) viimased andmed viitavad aga sellele, et riskihinnangud, mis põhinevad aatomipommiplahvatuse üle elanute akuutsel kokkupuutel ülisuure kiirgusdoosiga, võivad alahinnata palju väiksemate ioniseeriva kiirguse doosidega kokkupuutest tulenevaid vähiriske pikema aja jooksul.

Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja USA teadlased jälgisid ja analüüsisid surmajuhtumeid tuumatööstuse 309 932 töötaja hulgas, kelle kohta olid saadaval individuaalsed seireandmed välise kokkupuute kohta ioniseeriva kiirgusega.

Seireperioodil 1944–2016 suri 103 553 töötajat: 28 089 neist surmadest olid tingitud vähkkasvajatest, mis hõlmavad enamikku vähktõbesid peale leukeemia.

Seejärel kasutasid teadlased teavet vähisurmade riski hindamiseks, võttes aluseks töötajate kümme aastat varasema kokkupuute kiirgusega.

Vähisurma risk suurenes 52 protsenti iga neeldunud kiirgusühiku (Grei; Gy) kohta.

Kuid kui analüüs piirdus töötajatega, kes olid kokku puutunud väikseimate kumulatiivsete kiirgusdoosidega (0–100 mGy), siis oli surmarisk tahkete vähivormide puhul pea kahekordne neeldunud Gy ühiku kohta.

Kopsu- ja kopsuõõnevähist põhjustatud surmajuhtumite väljajätmine, mis võivad olla seotud suitsetamise või asbestiga kokkupuutega töökohal, ei mõjutanud seose tugevust.

Teadlased tunnistavad mõningaid piiranguid leidudele, sealhulgas asjaolu, et tuumatööstuse algusaastatel töötavate töötajate kokkupuudet võidi halvasti hinnata, hoolimata nende jõupingutustest võtta arvesse hindamistehnoloogia hilisemaid täiustusi.

Samuti juhivad nad tähelepanu sellele, et viimastel aastatel palgatud töötajate surmajuhtumite eraldi analüüs näitas, et neeldunud Gy ühiku kohta on vähkkasvaja tõttu suremise risk veelgi suurem. See tähendab, et kogu kohordis täheldatud suurenenud risk ei olnud tingitud inimestest, kes palgati tuumatööstusse selle algusaastatel.

Puudusid ka individuaalsed andmed mitme potentsiaalselt mõjuva teguri, sealhulgas suitsetamise kohta.

«Inimesed eeldavad sageli, et madala doosikiirgusega kokkupuude kujutab endast vähem kantserogeenset ohtu kui suure doosikiirgusega kokkupuude, mida kogesid Jaapani aatomipommidest ellujäänud,» kirjutavad teadlased. «Meie uuring ei leia tõendeid vähi riski vähenemise kohta töötajate hulgas, kes tavaliselt puutuvad kokku väikese kiirgusdoosiga.»