Hariduse omandamine on tänapäeval osutunud tõsiste vaimse tervise probleemide allikaks

Klassikalisel juhtumil tabab läbipõlemine just kompetentseid ja andekaid inimesi, mis sõltub suuresti sotsiaalsest keskkonnast. Foto: Pexels

Tänapäeval peetakse hariduse omandamist aina tähtsamaks. Tööturgudel nõutakse järjest enam kõrgemat haridustaset, mis pakub alati stabiilsemat sissetulekut ning peaks eeldatavasti pakkuma rahuldust nii hinges kui ka materiaalsetes näitajates. Paraku on kõrgema hariduse omandamine stressirohke ja võib mõjutada vaimset tervist. Siiski on olemas nipid, kuidas lõpetada ülikool läbipõlemist vältides. 

Haridusel ja vaimsel tervisel on kahtlemata omavaheline seos, kus kõrgem haridustase on üldiselt seotud parema vaimse heaoluga. Siiski on see seos mõjutatud ka sotsiaalmajanduslikust staatusest, vanusest, soost ja muudest teguritest. Vaimse tervise erinevuste tõhusaks käsitlemiseks peame arvestama inimeste erinevaid vajadusi ning arendama terviklikke sekkumisi, mitte piirduma vaid haridusreformidega. Mõistes neid keerukusi, saavad poliitikakujundajad töötada selle nimel, et luua vaimse tervise jaoks kaasavam ja toetavam keskkond. 

Kõrgema haridustasemega inimesi seostatakse parema vaimse tervisega, sest neil on tavaliselt suurem potentsiaal turvalisusele ja sissetuleku võimalustele. Siiski selgub paljudest uuringutest, et kõrgelt haritud inimeste töörahulolu võib olla ootamatult madal, mida võib seostada saavutamata jäänud eesmärkidega. Teisalt seostatakse madalamat haridustaset väiksemate võimalustega ja suurenenud stressitasemega, mis suurendab depressiooni riski. 

Samuti on leitud seoseid sotsiaalmajandusliku staatuse ja vaimse tervise vahel. Uuringute põhjal mõjutavad vaimse tervise probleeme näiteks amet, sissetulek ja haridus. Seda seost saab seletada psühhosotsiaalsete ressursside puudumisega, kus inimestel on piiratud juurdepääs kultuurilistele tegevustele, samuti puutuvad nad iga päev stressoritega tihedamini kokku. 

Sugu ja vanus on olulised sotsiodemograafilised tegurid, mis mõjutavad hariduse, sotsiaalmajandusliku staatuse ja vaimse tervise vahelisi seoseid. On tõestatud, et naised ja nooremad inimesed kannatavad vaimse tervise probleemide käes tihedamini kui mehed ja vanem generatsioon. Vanemad täiskasvanud, kellel on kõrgem haridustase ja positiivne ellusuhtumine vabaajategevustesse, naudivad paremat heaolu ja sotsiaalset elu, kompenseerides sellega vananemisega seotud stressoreid, milleks on lähedaste kaotus ja tervisehäiretega seotud mured. 

Kuigi haridus on vaimse tervise jaoks oluline tegur, ei pruugi paremad haridusvõimalused alati viia parema vaimse terviseni. Uuringud haridusreformide kohta, mis ulatuvad 1970ndatesse, näitavad, et madalamate saavutustega teismelise sunniviisiline koolis hoidmine ei paranda vaimse tervise probleeme. Selle asemel on see depressiooni ja teiste vaimse tervise probleemide riski suurendanud, mis tähendab, et kõigi jaoks ei pruugi hariduse omandamine nii suurt tähtsust omada ja võib vastupidi hoopis tervise miinuspooli esile tuua.

Riigi tegutsemine vaimse tervise parandamisel nõuab vanuse, soo ja sotsiaalmajandusliku staatuse erinevuste käsitlemist. On ilmne, et paremate haridusvõimaluste määramine üksi ei ole piisav. Selle asemel keskenduvad teadlased lahenduste ja sekkumiste leidmisele olemasolevate ebavõrdsuste vastu võitlemiseks. Vaja on edasisi uuringuid, et mõista kaasnevaid keerukusi ja arendada sihitud strateegiaid vaimse tervise tulemuste parandamiseks.