:format(webp)/nginx/o/2021/08/07/13977273t1h3e91.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/08/29/15555887t1h612a.jpg)
Eesti Vähiliidu, Eesti Onkoteraapia Ühingu ja Eesti Puuetega Inimeste Koja ühisseminaril «Kolmiknegatiivne rinnavähk – noorte naiste terviserisk» jagas oma lugu kolme lapse ema Egle Kõiv, kes sai 2021. aastal kolmiknegatiivse rinnavähi diagnoosi.
«Miks mina, elu aeg sportlik ja terve inimene, pidin rinnavähki haigestuma?»
«Täna on aktiivsest vähiravist möödas poolteist aastat,» alustas Kõiv oma loo rääkimist. Kõik sai noore naise jaoks alguse 2021. aasta veebruaris, mil ta tundis esimest korda midagi ebatavalist. «Panin tähele, et trennis oli ebameeldiv teha kõhuli harjutusi aga kuna mul on eluaeg olnud suuremad rinnad, siis ei kahtlustanud midagi, lihtsalt muutsin harjutusi,» meenutas Kõiv. See, et tema üks rind oli teisest suurem ka veel muremõtteid ei tekitanud.
«Ühele noorele naisele on selline diagnoos hirmutav.»
Kõiv kirjeldab end kui tervet ja sporti armastavat inimest, kellel oli arstidega vähe kokkupuuteid. Märtsis 2021 kutsus perearst naist varakult koroona vastu vaktsineerima, kuna Kõiv oli haigestunud pärast kolmanda lapse saamist diabeeti. «Hea, et mulle meenus arstile mainida, et vaadaku mu rinda ka.» Edasi läks kõik väga kiiresti ja perearst saatis naise kohe rinnakabinetti. «Ma seisin PERHi (Põhja-Eesti reginaalhaigla) ees nagu suure kiriku ees, ma polnud kunagi seal haiglas käinud,» sõnas Kõiv.
5. aprill oli see päev, mil tuli raske diagnoos — kolmanda staadiumi kolmiknegatiivne rinnavähk. Kasvaja ei olnud enam hernetera suurune, tegu oli kuue sentimeetri suuruse moodustisega. «Ma ei saanud lõpuni aru, millest arst räägib. See uudis niitis hetkega jalust, ma lihtsalt nutsin,» meenutas naine saatuslikku päeva. Keemiaraviga alustati kohe. «Ühele noorele naisele on selline diagnoos hirmutav. Ma polnud kolmiknegatiivsest rinnavähist kuulnudki. Lugesin internetist, et elumus on väike, kuid juba alguses otsustasin ära, et mina jään elama, lihtsalt elu on nüüd teistmoodi.»
Nii nagu enamus inimesi, otsis ka Kõiv haiguse kohta infot internetist. «Eesti keeles polnud pea mitte midagi ja sealt tekkis palju muremõtteid. Ingliskeelseid materjale oli rohkem, kuid ma ei tea, mida teevad need inimesed, kes näiteks inglise keelt ei valda,» lausus naine ja otsustas ise Instagramis konto luua, kus oma kogemusi jagada. «Iga nädal tuleb keegi uus jälgija juurde, vahel ka kirjutatakse. Sellise diagnoosi puhul on oluline leida saatusekaaslane, kes tõestab, et ellu jäämine on võimalik,» rõhutas Kõiv. Temale sisendas kindlust raviarst ja raviplaan. «Mingil hetkel otsustasin, et mul on raviplaan ja kõik läheb hästi. Inimene kardab teadmatust ja palju hirmsam oli minu jaoks see, mis saab siis kui raviplaan lõpeb.»
Vaimne tervis saab tugeva hoobi
Keemiaravi toimus iga nädal, kord ühte ja siis teise veeni. Kõiv tundis rõõmu sellest, et tema keha pidas sellele üsna hästi vastu. Nagu keemiaraviga ikka tekkis isutus, kaalulangus ja väsimus. Sellest hoolimata käis naine palju jalutamas ja parematel päevadel ka jõusaalis.
«Aprillis tegime perega fotosessiooni, enne kui juuksed maha ajasime,» rääkis Kõiv ja lisas, et oma uue stiiliga kohanes ta kiirelt ning juuste puudusest end häirida ei lasknud. «Keemia võtab ära kõik kehakarvad ja kui teatud kohast võib see rõõmustav olla, siis näiteks ilma ripsmeteta elamine võib mõne naise jaoks olla väga suur ehmatus.»
Kui füüsiline tervis on tohutu pinge all ja sõna otseses mõttes elu eest võitlemas, siis on vaid aja küsimus, millal tekivad mõrad vaimses tervises. «Raske on leppida sellega, et oled ise abivajaja ja nii haavatavas seisus,» märkis Kõiv, kes enda sõnul on terve elu olnud väga iseseisev inimene. Naine tunneb tänulikkust ja rõõmu, et tema kõrvale määrati psühholoog, kellest oli väga palju abi ning kellega koostöö jätkub tänase päevani. «Otsustasin kohe alguses, et pean võtma vastu kõik abi, mida pakutakse. Poole ravi peal tekkis esimene suurem tagasilöök ja ma ei suutnud meeleolukõikumisi taluda. Mulle kirjutati antidepressandid, neist oli väga palju abi,» kinnitas naine. Psühholoogiline abi on raske seisundi puhul väga oluline.
Kõivul eemaldati üks rind ja osaliselt ka lümfid, sest haigus oli levinud ka sinna. Operatsioon möödus edukalt ja praegu tunneb naine end hästi, ta on haiguse seljatanud.
Kõivu jaoks jääb ikka õhku seesama küsimus: «Kust tuli kolmiknegatiivne rinnavähk?» See küsimus aga pole vastust saanud. «Ma olen ikka mõelnud ja googledanud, et kust see haigus tuli, minu peres pole vähki, ma pole suitsetaja. Miks mina, elu aeg sportlik ja terve inimene, pidin rinnavähki haigestuma?». Kõiv tõi välja, et rinnavähki ei oska nii noores eas kahtlustada: «30ndates ei mõelda sellele, et äkki on mul rinnavähk, sest kontrolli oodatakse ju alles 50-aastaselt.» Kahjuks ei tea paljud, et kolmiknegatiivne rinnavähk on eelkõige noorte naiste haigus. Eestis diagnoositakse ligikaudu 800 uut rinnavähi juhtu aastas. 10–20 protsendil kõigist esmadiagnoosidest on haiguse raske ja agressiivne vorm — kolmiknegatiivne rinnavähk.
Rinnavähi varasel avastamisel on olulised:
- kord kuus rindade enesekontroll
- arsti poolt teostatud rindade kontroll ja rinnauuringud
- rinnavähi sõeluuringul osalemine
- geneetilise riski korral regulaarne jälgimine
Sümptomid, mille korral tuleb kindlasti arstile pöörduda:
- rinda tekkinud sõlmed või tihendid
- rindade suuruse erinevus, mis on kujunenud viimasel ajal
- käte ülestõstmisel ilmnev rindade erinev kuju
- rinnanibu sissetõmme
- nahamuutused rinnanibu ümbruses
- eritus ühest nibust
- rinna punetus
- kaenlaaluste lümfisõlmede suurenemine
Mida varajasemas staadiumis haigus diagnoositakse, seda paremad on ravitulemused ja prognoos edasisele elule. Loe rohkem leheküljelt www.rinnavahk.ee/rinnavahk/ või www.onkoloogiakeskus.ee/pahaloomulised-kasvajad/rinnavahk
Tervisekassa kutsub rinnavähi sõeluuringule naisi vanuses 50–68 iga kahe aasta tagant.
2023. aastal on kutsutud rinnavähi sõeluuringule ravikindlustatud ja ravikindlustamata naised sünniaastaga 1955, 1957, 1959, 1961, 1963, 1965, 1967, 1969, 1971, 1973.