/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2023/09/14/15591526t1h0d92.jpg)
On üks aine, millest on sõltuvuses võib öelda, et iga inimene maailmas. Dr Anna Lembke raamat heidab sellele teemale valgust.
RAAMATUSOOVITUS ⟩ Sõltuvus, mille küüsis on tänapäeval iga inimene
Me kõik põgeneme valu eest. Mõni meist sööb tablette. Mõni tegeleb sohval vedelemise ja ohjeldamatult Netflixi vaatamisega. Mõni loeb armastusromaane. Me teeme peaaegu kõik, et mõtteid iseendalt eemale viia. Ja ometi näib nii, et püüd end valust isoleerida on meie valu hullemaks muutnud.
Kogu maailmas suurenes depressiooni esmadiagnooside hulk 1990. ja 2017. aasta vahel 50 protsenti. Suurim kasv oli regioonides, kus sotsiodemograafiline indeks (sissetulek) on kõige kõrgem, eriti Põhja-Ameerikas.
Ka füüsiline valu on tõusuteel. Näen oma karjääri jooksul üha rohkem patsiente, sealhulgas terveid noori inimesi, kel puuduvad tuvastatavad haigused ja koekahjustused, kuid kes sellest hoolimata räägivad kogu keha haaranud valust. Seletamatu füüsilise valu sündroomide hulk on kasvanud: kompleksneregionaalne valusündroom, fibromüalgia, interstitsiaalne tsüstiit, müofastsiaalse valu sündroom, krooniline vaagnavalu ja nii edasi.
Küsimus on: miks me paistame enneolematu jõukuse, vabaduse, tehnoloogilise progressi ja arenenud meditsiini juures olevat õnnetumad ja suurtemates valudes kui iial enne? Võib-olla oleme õnnetud sellepärast, et näeme tohutut vaeva selle vältimiseks.
Stanfordi ülikooli meditsiinikooli psühhiaatria ja sõltuvusmeditsiini professor dr Anna Lembke raamat «Dopamiinisõltlased» avab maailma inimese sisemusse. Raamatus jagab Lembke oma patsientide kummastavaid lugusid erinevatest sõltuvustest. Just erinevate sõltuvuste põnevas maailmas võib kuulda lugusid sellest, kuidas inimesed üritavad oma sõltuvusega elada, lähedaste eest varjata, sellest vabaneda ja siis tagasi sõltuvuse küüsi langeda.
Koolipoisina oli Jacob unistaja: nööbid valesti kinni, käed ja varrukad kriidised, esimene, kes tunni ajal aknast välja vaatas, ja viimane, kes klassiruumist lahkus. Selleks ajaks, kui ta kaheksaseks sai, masturbeeris ta juba regulaarselt. Mõnikord üksi, mõnikord koos parima sõbraga. Nad ei olnud veel õppinud häbi tundma. Ent pärast esimest armulauda sai ta teadlikuks masturbatsiooni kui «surmapatu» ideest. Sealtpeale masturbeeris ta ainult üksinda ja käis igal reedel kohalikus katoliku kirikus pihil.
«Ma masturbeerin,» sosistas ta läbi pihitooli akna võrepitsi.
«Kui palju?» küsis preester.
«Iga päev.»
Paus. «Ära enam tee.»
Jacob vakatas ja vaatas mulle otsa. Vahetasime mõistva naeratuse. Kui probleemi lahendamiseks piisaks nii lihtsast manitsusest, siis oleksin tööta.
Poiss-Jacob võttis kindlameelselt otsuseks sõna kuulata, hea laps olla, ja surus käed rusikasse ega puudutanud ennast «sealt». Kuid sellest kindlameelsusest jagus paariks-kolmeks päevaks. «Nii,» ütles ta, «algas minu kaksikelu.»
Kaheksateistkümneselt kolis ta linna vanema õe juurde, et ülikoolis füüsikat ja inseneriteadust õppida. Õde oli suurema osa päevast tööl ja esmakordselt elus oli Jacob pikalt üksi. Ta tundis üksindust.
«Nii ma otsustasin masina ehitada.»
«Masina?» küsisin end sirgu ajades.
«Masturbatsioonimasina.»
Jacob masturbeeris oma masina abil mitu tundi päevas. See oli tema jaoks võrreldamatu nauding. Ta vandus, et lõpetab. Ta peitis masina kõrgele kappi või lammutas täiesti laiali ning viskas jupid minema. Aga päev-paar hiljem korjas need kapiriiulilt või prügikastist jälle välja, et masin uuesti kokku panna ja otsast pihta hakata.
Patsientide lugude vahel esitab Lembke teaduslikke selgitusi selle kohta, kuidas toimivad keerulised protsessid inimese peas ja kehas.
Hoolimata motivatsiooni ja naudingu erinevuste üle peetavatest vaidlustest kasutatakse dopamiini igasuguse käitumise või uimastisõltuvuse tekitamise potentsiaali mõõtmiseks. Mida rohkem ja kiiremini vallandab uimasti dopamiini aju premeerimise juhteteele (närvivõrgustikku, mis ühendab aju kõhtmist katendiala, naalduvat tuuma ja eesajukoort), seda suuremat sõltuvust tekitava uimastiga on tegu.
See ei tähenda, et dopamiini taset tõstvad ained sõna otseses mõttes dopamiini sisaldavad. Need pigem vallandavad dopamiini meie aju premeerimise juhteteedele.
Kastis elava roti puhul suurendab šokolaad dopamiini tootmist ajus 55, seks 100, nikotiin 150 ja kokaiin 225 protsenti. Amfetamiin - mis on narkootikumide, nagu speed, ice, ja shabu, ning aktiivsus-tähelepanuhäire raviks mõeldud Adderalli ja teiste taoliste ravimite koostisosa - suurendab dopamiini vallandumist 1000 protsenti. Selle arvestuse kohaselt võrdub üks mahv amfetamiinipiibust kümne orgasmiga.
Kas dopamiinipaast on võimalik? Kuidas hoida end tasakaalus? Mis on sõltuvus? Kas sõltuvusi on võimalik vältida või neist päriselt vabaneda? Kõik need küsimused saavad raamatus vastuse. Lisaks avab autor raamatus enda haavatava poole ja tõestab, et sõltuvusest palju teadvatel inimestel võib ka endal sõltuvus tekkida. Patisentide lugude kõrval jagab Lembke oma teekonda sõltuvusest vabanemiseni.
«Dopamiinisõltlased. Kuidas leida ahvatluste ajastul tasakaalu»
/nginx/o/2023/08/28/15554398t1h65d8.jpg)
Elame ajastul, mil meile on erakordselt kergesti kättesaadavad tugevat rahuldust pakkuvad vahendid: meelemürgid, toit, uudised, hasartmängud, ostlemine, sotsiaalmeedia … Tänapäeval täidab süstlanõela aset nutitelefon, mis netiühenduses põlvkonnale ööpäev ringi digitaalset dopamiini manustab. Meil kõigil on oht langeda sundusliku liigtarbimise ohvriks.
Dr Anna Lembke on Stanfordi ülikooli meditsiinikooli psühhiaatria ja sõltuvusmeditsiini professor ning sõltuvusmeditsiini kliiniku juhataja. Uutel teaduslikel avastustel tuginedes selgitab ta lihtsalt ja haaravalt, miks pidev naudinguotsing viib välja valuni – ning mida selle suhtes ette võtta. Tema patsientide lood sõltuvustest vabanemisest mõjuvad inspireerivalt ja raamat pakub praktilisi lahendusi, kuidas tulla toime maailmas, kus tarbimisest on saanud meie elu kõikehõlmav ajend.
Raamatusoovitusel aitas valmida Rahva Raamat.