Teadlased on kasutanud masinõppe algoritmi, et tuvastada noorukite enesevigastamise ja enesetapukatse kõige olulisemaid riskitegureid. Nende sõnul on kasutatav mudel täpsem kui olemasolevad riskiprognoosid ning seda saaks kasutada haavatavate patsientide individualseks raviks.
Sydney Uus-Lõuna-Walesi ülikooli juhtimisel on teadlased kasutanud masinõpet, et täpsemalt tuvastada noorukite riskitegureid, mis ajendab neid enesetappudeks ja enesevigastamiseks.
Uuringu juhtiva autori Ping Daniel Lingi sõnul ületab see kliiniku võimeid ja võib tulevikus olla lootustandev noorukite vaimse tervise probleemidega käsitlemisel.
Andmed noorukite kohta saadi «Austraalia Laste Uuringust», miks on tehtud alates 2004. aastast. Noorukid on jaotatud kahte vanusegruppi: 14-15-aastased ja 16-17-aastased. Lisaks on tulemuste saamiseks täitnud lapsed, nende vanemad ja kooliõpetajad täitnud küsimustikku.
Küsimustiku tulemustest selgub, et 10,5 protsenti vastanutest on tunnistanud enesevigastamist ja 5,2 protsenti vähemalt ühest enesetapukatsest 12 kuu jooksul.
Enesetapu riskiteguritena hinnati depressiooni sümptomeid, meeleolu, tunnetuslikku käitumist, emotsioonide esinemist rasketes elusündmustes, lapsevanema-lapse suhet, kuuluvustunnet koolis ning seda, kas noorukil on olemas kaaslane. Enesevigastamise hindamisel olid olulisteks mõjutajateks ärevuse skaala ja tervisega seotud elukvaliteet.
Teadlasi üllatas, et kõrgeks riskiteguriks ei ole noorte seas esinevad enesetapu- või enesevigastamiskatsed, vaid hoopis keskkond, milles teismelised viibivad.
«Me avastasime, et noorukite ümber olev keskkond on vaimse tervise suuremaks mõjutajaks, kui me oleksime seda osanud arvata. See on hea avastus ennetamise seisukohast, sest nüüd teame, mida nende inimeste jaoks ära teha,» kommenteerib doktor Lin.