KAS SINA TEAD, MIS NEED OLLA VÕIKS? Tehisaru murrab lahti noorte enesetappude põhjusi

Jaana Otsa
, Suvereporter
Copy
Lapsevanemad nutmas oma lapse haual.
Lapsevanemad nutmas oma lapse haual. Foto: Pexels

Noorukieas toimuvad olulised füüsilised, emotsionaalsed ja sotsiaalsed muutused, mis võivad teismelisi muuta vastuvõtlikuks vaimse tervise probleemidele, sealhulgas enestapukatsed ja enesevigastamine. Paljudes riikides on enesetapp noorte seas peamiseks surmapõhjuseks, mida kohtab juba 10-14-aastastelt. 

Teadlased on kasutanud masinõppe algoritmi, et tuvastada noorukite enesevigastamise ja enesetapukatse kõige olulisemaid riskitegureid. Nende sõnul on kasutatav mudel täpsem kui olemasolevad riskiprognoosid ning seda saaks kasutada haavatavate patsientide individualseks raviks. 

Sydney Uus-Lõuna-Walesi ülikooli juhtimisel on teadlased kasutanud masinõpet, et täpsemalt tuvastada noorukite riskitegureid, mis ajendab neid enesetappudeks ja enesevigastamiseks. 

Uuringu juhtiva autori Ping Daniel Lingi sõnul ületab see kliiniku võimeid ja võib tulevikus olla lootustandev noorukite vaimse tervise probleemidega käsitlemisel. 

Andmed noorukite kohta saadi «Austraalia Laste Uuringust», miks on tehtud alates 2004. aastast. Noorukid on jaotatud kahte vanusegruppi: 14-15-aastased ja 16-17-aastased. Lisaks on tulemuste saamiseks täitnud lapsed, nende vanemad ja kooliõpetajad täitnud küsimustikku. 

Küsimustiku tulemustest selgub, et 10,5 protsenti vastanutest on tunnistanud enesevigastamist ja 5,2 protsenti vähemalt ühest enesetapukatsest 12 kuu jooksul. 

Enesetapu riskiteguritena hinnati depressiooni sümptomeid, meeleolu, tunnetuslikku käitumist, emotsioonide esinemist rasketes elusündmustes, lapsevanema-lapse suhet, kuuluvustunnet koolis ning seda, kas noorukil on olemas kaaslane. Enesevigastamise hindamisel olid olulisteks mõjutajateks ärevuse skaala ja tervisega seotud elukvaliteet. 

Teadlasi üllatas, et kõrgeks riskiteguriks ei ole noorte seas esinevad enesetapu- või enesevigastamiskatsed, vaid hoopis keskkond, milles teismelised viibivad. 

«Me avastasime, et noorukite ümber olev keskkond on vaimse tervise suuremaks mõjutajaks, kui me oleksime seda osanud arvata. See on hea avastus ennetamise seisukohast, sest nüüd teame, mida nende inimeste jaoks ära teha,» kommenteerib doktor Lin. 

Samuti kommenteerib doktor Lin, et paljudel noortel puudub kontroll oma keskkonna ja isegi tuleviku üle, mis mõjutab tugevalt nende emotsionaalset seisundit. 

Katset läbi viinud teadlased väidavad, et nende leiud on olulised, kuna need kummutavad ümber stereotüübi, et inimesed sooritavad enesetapu või enesevigastavad ainult halva vaimse tervise tõttu. Nad usuvad, et nende mudelit saab kasutada noorukite individuaalse riski hindamiseks. 

«Patsiendi teabe põhjal võiks masinõppe algoritm arvutada iga inimese jaoks skoori, mida saaks sisestada elektroonilisse meditsiiniregistrisüteemi. Kliinik saaks selle teabe kiiresti kätte, et kinnitada või täiustada oma hindamikst. 

Enne nende mudelite kliinilisse kasutuselevõttu on vaja läbi viia täiendavaid uuringuid. Neid tuleb rakendada reaalsetele kliinilistele andmebaasidele, et valideerida nende efektiivsust enesetapu ja enesevigastamise katsete ennustamisel. 

«Teadlastena püüame jätkuvalt genereerida rohkem teavet ja tõendeid, et ühendada omavahel sidumisrühmi - kliinikuid, peresid, patsiente ja kogukonda. Kõik andmepõhised lähenemised on vajalikud oma väärtuslikkuse poolest,» võtab doktor Lin teema kokku. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles