MÜÜDI MURDMINE ⟩ Kas peres kasvav üksik laps on õnnetu ja hellik? (1)

Jaana Otsa
, Ajakirjanik
Copy
Ühe lapsega perekond.
Ühe lapsega perekond. Foto: Shutterstock

Perekonnamudeleid on palju erinevaid ja pere loomine on igaühe individuaalne otsus. Mõned otsustavad kasvatada peres mitu last, samal ajal, kui teised soovivad, et peres kasvaks ainult üks laps. Ometi on siiani küsimust tekitav, miks arvatakse, et perekonnas kasvav üksik laps on õnnetu ja hellik, kes ei oska teistega arvestada. 

Uuringud on näidanud, et olla ainus laps peres ei erine teistest lastest, kellel on õed-vennad. Varem on arvatud, et ainus laps peres on hellitatud ja üksildane, kelle vastu on vanemad liiga kaitsvad, kuid uuringute kohaselt ei pea see eelarvamus paika. 

Hiljutine uurimus on näidanud, et pere ainus laps saavutab sarnaseid tulemusi mitmelastelisest peredest tulnud lastega testides, mis mõõdavad nende oskusi, teadmisi ja õppeedukust. Lisaks on soovitud uurida, kas üksiklapsed erinevad lastest, kellel on õed-vennad, oma vanemate tõttu või on täheldatud erinevusi hoopis muudel põhjustel. 

Uurimuse tulemused näitavad, et lapse võimete areng 11-aastaseks saamisel sõltub rohkem ema-isa vahelisest suhtest ja perekonna sotsiaalmajanduslikust staatusest, kui sellest, kas neil on õed-vennad või mitte. Peres olevad majanduslikud ja emotsionaalsed ressursid võivad mõjutada laste tulemusi olulisemalt rohkem, kui neid tuleb jagada ka oma õdede ja vendadega. 

Teadlased on võtnud jägimisele Suurbritannia kohortuuringute andmed, mis põhinevad 1946., 1958., 1970. ja 2001. aastal sündinud laste võimekustel. Andmetes seisab ulatuslik teave uuringugrupi liikmete ja nende perede kohta, sealhulgas vanemate haridustase, sotsiaalne klass ja perekonna struktuur. 

Kognitiivse arengu mõõtmiseks on vaadeldud laste tulemusi oskuslikes testides, mida spetsialistid hindasid nende kümnendal eluaastal. Testid keskendusid eelkõige eneseväljendusoskusele ja praktilisele tegevusele. 

Tulemustest selgub, et pere üksiklapsed saavutasid nendes testides kõrgemaid tulemusi võrreldes lastega, kellel on kaks või enam õde-venda. 2001. aastal sündinud lapsed näitavad vanemate rühmadega võrreldes nõrgemaid tulemusi. 

Seda võib seostada ka põlvkondadevahelise erinevusega ja ajaga muutunud peremudelite omadustega. Suurbritannias on üksiklastega pered keskmiselt paremas majanduslikus olukorras kui mitme lastega pered. Siiski on aja jooksul ainuslapseks olemise puhul täheldatud lapse puhul rohkem vaimseid probleeme, eriti olukordades, kus vanemad on lahutatud. 

Kokkuvõtteks näitavad tulemused, et õdede-vendadega võrreldes ei ole õdedeta-vendadeta kasvamisel suurt mõju laste arengule. Näiteks on märkimisväärsem omadus hoopis see, et laste üles kasvatamine ebasoodsates oludes mõjutab lapse oskuseid ja teadmisi rohkem, kui see, kas peres kasvab üks või mitu last. 

Tulemused viitavad ka sellele, et on aeg muuta suhtumist ainus lapsesse. Pigem peaksime võtma omaks teadmise, et ainus lapseks olemise taga võib seisneda mitmesuguseid erinevaid põhjusi, sealhulgas vanemate ühine otsus kasvatada peres ühte, mitte mitut last ning on võimalik, et ema ei ole võimeline sünnitama perre teist last juurde, olgu seal siis kas vaimsed või füüsilised tagamaad. 

Ainus lapseks olemine ei ole ajatu kontseptsioon. Kõik sõltub ühiskonna survest, et peres peab olema vähemalt kaks last. Selline lähenemisviis suurendab üksiklastega perede mitte mõistmist ja kujundab meile valesid arusaamu. Lihtsamalt öeldes on ühiskonnas tekkinud stereotüübid, mis endiselt veel püsivad, kuid mis vajaksid juba ammu muutmist. 

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles