VIDEO ⟩ Patsiendikool: suitsiidiennetuspäeva vestlusring. Mis on ohumärgid ja kuidas lapsega suitsiidist rääkida?

Täna vestleme Tallinna ülikooli sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask’i, Sotsiaalministeeriumi esindaja Zrinka Laido ning psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite osakonna õendusjuhi Mare Serg’iga noorte suitsiidi ennetamise teemadel. Kuidas ära tunda ohumärke, et oskaksime last õigel ajal toetada ning tagada vajaliku turvatunde?

Palun alustuseks teil ennast tutvustada.

Merike Sisask (Merike S): Lisaks professori tööle olen seotud Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudiga kust 20 aastat tagasi sai alguse minu kokkupuude suitsiidi uuringutega. Suitsiidide ennetamisega puutungi kõige enam kokku läbi teadusuuringute ja läbi sekkumiste hindamiste.

Zrinka Laido (ZL): Mul on hea meel, et täna räägime sellest väga olulisest teemast. Suitsiidi ennetamisega olen tegelenud juba 15 aastat. Ma tervitan teid sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna poolt kus töötan eksperdina ja mu peamine tegevus on suitsiidi ennetamine.

Mare Serg (Mare S): Mina töötan igapäevaselt Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite osakonnas, olen osakonna õendusjuht, aga olen ka vaimse tervise õde, nii et suitsiidi ennetamisega me tegeleme ikka. Meile tulevad need noored, kes on teinud suitsiidi katse ja meie proovime neid päästa elule ja proovime teha nii, et nad enam meile ei jõuaks ja saaksid oma eluga edasi minna.

Milline on teil tavaliselt sügis?

Mare S: Sügis on meil väga töine. Kui algab kool, siis noorte ärevus tõenäoliselt ka tõuseb, sest suur suvi on vahel olnud, nad on tõenäoliselt kasvanud, nad ei ole vahepeal üksteist näinud, nad ei tea millise kohapeal nad täpselt selles klassis on, kui populaarsed nad on, kas nad kellelegi teisel meeldivad samamoodi nagu eelmisel aastal ja loomulikult kas nad õppetööga hakkama saavad kui tuleb raskusi.

Ja siis nad saabuvad teie juurde erakorralisena?

Mare S: Jah, saabuvad erakorralisena ja muidugi on ka neid, kes siis pöörduvad meie psühhiaatria polikliinikusse ja läbi poliitiku jõuavad meieni, kui enam muud lahendust ei ole. Või siis kui on vaja teha täpsemalt diagnostikat. Kogu ravimeeskond aitab kaasa, et noor võiks tagasi pöörduda oma elu juurde.

Tegelikult peaks meie eesmärgiks ju olema, et noor ei tuleks kiirabiga psühhiaatriakliinikusse vaid pigem kogukond toekaks teda. Merike, sina oled oma eelnevates artiklites palju rõhunud kogukonna olulisusele. Mida see täpselt tähendab?

Merike S: Vaimse tervise kontekstis tõlgendatakse kogukonda kui igapäevast elukeskkonda milles noor inimene viibib suurema osa oma ajast. See on perekond ja suhte keskkond perekonnas nii kitsamas perekonnas kui ka laiendatud perekonnas koos vanavanematega. See on kindlasti koolikeskkond, tema klassi keskkond ja võib-olla on tema elus veel kogukondi, mis vaimse tervise mõttes ääretult olulist tähtsust omavad. Isegi kui need kogukonnad ei mõtle, et nad tegelevad tema vaimse tervise hoidmise ja suitsiidi käitumise ennetamisega. Näiteks võivad sellisteks kogukondades olla ka huviringid või trenn kus laps või noor inimene käib.

Hästi oluline on, et need kogukonnad, kuhu ta kuulub, kus ta tegeleb tähendusrikaste tegevustega, et need toimiksid kogukonnana ja hoiaksid teda ja paneksid tähele, et kui tal on raske.

Kuidas need esimesed raskuste märgid üldse välja paistavad? Tegelikult on ju suitsiid protsess, sellele eelnevalt teatud märgid. Millised need märgid on mida peab märkama kogukonna tasandil?

Merike S: Noore inimese puhul on esimene märk ilmselt see, et tema mõtetesse ja nende mõtete väljendusse ilmub lootusetuse tunne. Lootusetus on üks olulisemaid märke mis viitab sellele, et võib olla alanud suitsiidi protsess, et on elutüdimus.

Käitumuslikult noorte inimeste puhul võib see kindlasti väljendada riskikäitumises, ülemäärase riski võtmises, ainete tarvitamises või liikluskäitumises ülemäärane risk või seksuaalsuhetes. Une mustrite muutumine, eluviisi muutumine mittetervislikuks. Need on esmased tähelepanekud mis peaksid kellukese helisema panema.

ZL: On oluline märgata, kas käitumine on muutunud, näiteks ei tule laps enam oma toast välja, milline ta tuju on, kuidas tal koolis läheb. Need on väikesed märgid millele peame tähelepanu pöörama. Iga selline muutus on oluline, et huvi tunda ja küsida noorelt „Kuidas sul läheb?“. Me peaksime tegelikult kuulama ja huvi tundma tema vastu iga päev.

Mare S: Ma olen sellega absoluutselt nõus, et me vajame aega üksteise jaoks, et märgata. Väga paljud vanemad tõenäoliselt keskenduvad oma tööle ja rabelevad ühelt töökohalt teisele ja unustavad ära oma kõige lähedasemad.

Tuleb tähele panna riskikäitumist ja käitumise muutust. Kui vanem näeb, et varem oli laps nii armas, ta rääkis vanemale kõigest, aga nüüd ta ei räägi enam, ta ei taha vanematega üldse rääkida, vaid sulgub oma tuppa ja on ainult arvutis, ta ei tule isegi sööma. Ja vanemad ei tea, mida ta teeb, ta ei näita seda vanematele. Need on teemad, millega me puutume kokku igapäevaselt.

Aga võib ka nii olla, et noor naeratab ja ütleb kogu aeg „Mul on kõik väga hästi!“, aga emana tunneme, et selle fassaadi taga on midagi. Kuidas siis see „midagi“ kätte saada?

Mare S: Võib ju küsida lapselt „Kuidas sul hästi läheb?“.

Oluline on ka see, kuidas sa selle küsimuse esitad, sest tegelikult noor tunneb väga hästi ära, kas sa esitad küsimuse nagu vormitäiteks või sa siis tunned siiralt huvi tema vastu.

Merike S: Hästi oluline on võtta aega, sellised vestlused ei sünni viie või kümne minutiga. Lapsevanemal võib olla sellist vestlust ka raske alustada, ta kardab, et noor ei tule kaasa. Või ta kardab neid vastuseid mis sealt tulla võivad, et ta ei oska nende vastustega midagi peale hakata. Neid vestluseid on mõnikord lihtsam pidada mingite ühiste tegevuste käigus. Näiteks kutsuda laps appi süüa tegema või õues midagi koos teha ja siis vestelda ilma, et tekiks tunne „võtame su nüüd letti“. Et ei oleks ülekuulamist, vaid võta aega ja võta kuulaja roll

ZL: Need kindlasti ei ole need vestlused kus paneme lapse istuma ja küsime „Noh, räägi nüüd kuidas sul läheb?!“ Väga hästi töötab see kui vestelda lapsega ühise autosõidu ajal. Isegi teismelise puhul toimib see hästi. Kui ta ütleb, et kõik on suurepärane ja läheb hästi, siis tasub jälgida välimust, väga palju infot annab ka see, kes on ta sõbrad.

Aga kuidas ja millal rääkida suitsiidist? See on natuke tabu teema. Kogukondlikul tasandil eelkõige.

Merike S: Mina olen puhas teoreetik ja olen ka kuulnud laste psühhiaatreid ütlemas, et see kõik, mis teoorias kõlab, on väga õige, aga tunne võib olla teistsugune kui istuda silm silma vastu kõrvuti selle lapsega, kes mõtleb suitsiidi mõtteid. Üks soovitus on see, et mitte alustada „sina“ sõnumitega vaid „mina“ sõnumitega, ehk peegeldada seda, mida ma olen selle noore inimese juures märganud. Tema käitumises või välimuses, nagu siin juba välja toodi, ja väljendada, et minul on mure selle pärast mis ma olen märganud. See võib-olla avab ukse, et ta tunneks, et teda ei rünnata.

ZL: Olen lugenud Ameerika kogemusi. Need inimesed, kelle lapsed tegid suitsiidi, on kõik öelnud, et tegelikult nendel on kahju, et nad ei rääkinud lapsega nendel teemadel. Tegelikult nad ehk isegi rääkisid, aga küsimus on selles, kuidas nad rääkisid. Me ei saa lapsele öelda, et „Noh, sina ei tee ju kunagi mingit sellist rumalust.“. Laps vastab siis, et „Jah, muidugi mitte.“ Ometi selle konkreetse näite puhul laps ikkagi võttis endalt elu.

Mare S: Mul on üks kogemus, mida ma tahaks jagada. Mitte väga ammu aega tagasi tuli suitsiidikatse järgselt meie osakonda üks neiu. Meil oli perega kohtumine ja nad said rääkida neist asjadest, millest nad polnud ammu rääkida saanud. Vestluse käigus ütles ema, et kallis laps, muidugi ma armastan sind. Noorel neiul oli just see küsimus, et kas ema mind veel armastab. Kui nad said kõigest rääkida lahenes olukord ja kõik läks nagu äkki korda. Hästi palju on emotsioonides kinni. Kui me ei suuda väljendada emotsioone ja kui me oma lähedased ei paku meile emotsionaalset tuge, võime nendest kaugeneda ja siis on ka raske kõikidest asjadest rääkida.

Kokkuvõtvalt võib siis öelda, et tuleb ikkagi võimalikult palju avameelselt rääkida ja leida rääkimiseks õige hetk, kus laps siis tõesti avaneb ja me näeme mis toimub tema sees.

Aga kust saab abi otsida kui näiteks vanematel, õpetajal, sõpradel või lähedastel on tunne, et tema sõbraga või lapsega ei ole kõik korras?

Merike S: Koolides on olemas tugimeeskonnad, tugispetsialistid, koolipsühholoogid või sotsiaalpedagoogid. Kui ma ütlen „On olemas.“, siis kindlasti paljud ohkavad ja ütlevad, et nad peaksid olemas olema, aga tegelikult me teame, et nendest spetsialistidest on suur puudus. Teine võimalus abi saada on kooli tervishoiuspetsialistid või kooli õed, kes sageli kuuluvad esmatasandi tervishoiuteenuste meeskonda. Perearstid ja nende meeskonnad, kus heal juhul on ka vaimse tervise õde ja koostöö psühholoogidega. Psühhiaater ei peaks olema kohe esimene kelle poole pöörduda, sest seal ootab spetsiifilisem ravi.

Mare S: Mure korral saavad noored abi oma nutitelefonidest, nad otsivad peaasi.ee - suurepärane võimalus leida abi. Kust vanemad abi saavad? Tarkvanem.ee - väga super koht! Aeg ajalt antakse seal väga põnevaid juhendeid. Alles hiljuti leidsin emotsioonide reguleerimise juhendi, mida kõike ette võtta enne kui plahvatan. Need keskkonnad on väga suured abimaterjalid. Ja siis alles tulevad teised võimalused.

ZL: Ma tooks välja veel, et on olemas ju ka abiliinid, julgelt võib helistada. Veebi kaudu on ka olemas võimalus abi saada. Laste abiliinil on olemas ka chat ja lapsed päris tihti kasutavad seda. Kui märkad, et sõbral on mure, võib pakkuda, et kirjutame chatis, et sealt saab abi. Sealt kindlasti tulevad vastused.

Millised uuemad tegevused meil riiklikul tasandil on, et selles valdkonnas edasi liikuda?

ZL: Euroopa Komijoni initsiatiiv on toetada liikmesriike, teha suitsiidi ennetuste kava. Üks esimene samm on Papageno preemia andmine ajakirjanikele - selle eesmärk on, et nad kirjutaksid vastutustundlikke meediakajastusi.

Tahaksite ehk välja tuua mõnda viimasel ajal tehtud uuringut?

Merike S: Kuidas suitsiidset inimest käsitleda? - selle kohta on olemas päris värske uuring Tallinna ülikooli ja Eesti-Rootsi Vaimse tervise suitsitoloogia Instituudi koostöös läbi viidud. Uuringu eesmärk oli teada saada milline on suitsiidse inimese käekäik kui ta on suitsiidi katse toime pannud ja satub ka spetsialistide vaatevälja.

Hästi oluline on suitsiidide ennetamise puhul tugevdada noore inimese eneseabi ja emotsionaalse reguleerimise oskusi, et suitsiidiprotsess ei algaks.

Praegu tegeletakse Sotsiaalministeeriumis ja riiklikul tasandil sellega, et saaks selle nii öelda turvavõrgu tugevamaks ja tihedamaks.

Praegu on süsteemis see puudus, et kui suitsiidikatse on toime pandud, inimene satub haiglasse, ta on saanud meditsiinilist abi, siis sellele järgnev vaimse tervise toetamine võib jääda nõrgapoolseks, isegi olematuks. Ja kui noor satub tagasi täpselt samasse keskkonda, mis ei toetanud tema hakkamasaamist ja vaimset tervist ja mis toetas suitsiidiprotsessi, siis ta on jäetud omapäi ja üksinda. See on üks valdkond millega praegu tegeletakse.

Kuidas meie noorte vaimne tervis praegu on? Mille osas me eristume muust maailmast?

ZL: Eestis on suitsiidi kordaja päris kõrge, umbes kaks korda suurem kui keskmine Euroopa Liidu suitsiidi kordaja. Eesti pole ainuke riik sellise kõrge näitajaga, aga kahjuks oleme me päris tipus. Ja 15-19 aastate tüdrukute seas on suitsiidi kordaja kõrgem kui poistel. Teistel Euroopa riikidel nii ei ole.

Millest see võiks tingitud olla?

ZL: Kahjuks me ei tea seda veel. Aga on olemas väga palju suitsiidi riskitegureid, mis mõjuvad samaaegselt.

Merike S: Tõenäoliselt on seal taga kõrge stressi tase ja stressi tajumine. Näeme, et nooremates vanusegruppides ja naiste hulgas on see kõrgem.

ZL: Vanuse ja soo järgi samastumine on väga oluline just noortele. See, mida näidatakse meedias, sellega nad siis ennast samastavad. Sellepärast ongi oluline, et meedia näitaks kuidas ta on hakkama saanud ja kuidas ta on kriisist välja tulnud.

Mare S: Tänapäeva noored ei taha enam öelda „poisid“, „tüdrukud“, „neiud“, „noormehed“ - nemad on lihtsalt inimesed. See on küll see, mida me iga päev näeme.

Lõpetuseks palun ma igal ühel soovitada, kuidas ikkagi ennetada ja kuidas vältida suitsiide noorte hulgas?

Merike S: Üks lühike soovitas on: märka inimest ja räägi temaga! Võta aega süvenemiseks.

ZL: On väga oluline esitada küsimus: „Kuidas sul läheb?“. Ole olemas ja kuula. Ja mis on väga oluline - hoida sidet.

Mare S: Mul ei ole midagi muud lisada kui et me oskaks üksteist ka kiita ja seda õigel ajal. Inimesed ootavad väga palju kiitust ja tõenäoliselt ei saa nad seda nii palju kui nad soovivad ei koolist ega kodust. Märka ja kiida!

Suur aitäh teile nende oluliste mõtete eest!