VARJATUD TRAGÖÖDIA ⟩ Yale'i uuring paljastab raseduse katkemise tegelikke põhjusi

Rasedus Foto: Shutterstock

Ameerika Ühendriiges rasestub igal aastal viis miljonit naist, kuid kahjuks ei lõpe kõik neist õnnelikult. Paljud nendest kaotustest liigitatakse «määramata põhjuse» alla, jättes leinavad pered selgituseta niisugusele tragöödiale. Uus platsenta uurimisviis aitab mõista nende laastavate kaotuste võimalikke põhjuseid ning avab ukse paremale ennetusmeetodile ja toetusele. 

Ameerika Ühendriiges rasestub igal aastal umbes viis miljonit naist, millest üks miljon lõpeb raseduse katkemisega, sealhulgas ka surnultsünnitused. Enamasti juhtuvad need enne 20. rasedusnädalat. 

Selliste raseduse tulemuste all kannatavad patsiendid kuulevad sageli, et lapse kaotust ei osata selgitada ning probleemi lahenduseks soovitatakse lihtsalt uuesti proovida. «See aga suurendab patsientides vastutustunnet lapse kaotuse ees,» kommenteerib Yale'i Meditsiinikooli sünnitusabi, günekoloogia ja reproduktiivteaduste osakonna uurimisteadlane Harvey Kliman. 

«Raseduse kaotamine on tragöödia. Öelda, et sellel pole selgitust, lisab kaotusega peredele tohutult valu. Meie eesmärk on laiendada praeguseid klassifikatsioonisüsteeme, et vähendada selliste määramata juhtumite arvu,» sõnab ta. 

Uuringu jaoks töötab Kliman koos praeguse Harvardi ülikooli meditsiiniõpilase Beatrix Thompiniga ja endise Yale'i statistika- ja andmeteaduse osakonna kraadiõppuri Parker Holzeriga, et laiendada klassifikatsioonisüsteemi raseduse kaotuste jaoks, mis põhineb kaotusplatsenta patoloogilisel uurimisel. 

Meeskond analüüsis selleks 1527 rasedust, mis on lõppenud lapse kaotusega, mis omakorda on saadetud Yale'i Klimani konsultatsiooniteenistusele hindamiseks. Pärast juhtumite, mille korral puudub uurimiseks piisav materjal, välja jätmist on uuritud kokku 1256 platsentat, mille hulgas on 70 protsenti raseduse katkemised ja 30 protsenti surnultsünnid. 

Põhjuseid raseduse katkemiseks on palju, näiteks nagu nabanööri õnnetus, platsenta eraldumine, tromboos, infektsioon, ebanormaalse arenguga platsenta, väikesemõõduline platsenta, on uuringu autorid täheldanud patoloogilisi diagnoose 91,6 protsenti rasedustest, sealhulgas 88,5 protsenti raseduse katkemisi ja 98,7 protsenti surnultsünde. 

Kõige sagedamini esineb selgitamata raseduse katkemise korral ebanormaalse arenguga platsentat, mis on seotud geneetiliste kõrvalekalletega, surnultsünnituste korral aga väiksemõõdulist platsentat. 

«See uuring viitab sellele, et üle 7000 platsenta juhtumi aastas, mis on seotud surnultsünnitustega, on võimalik määrata kindlaks raseduse alguses, eriti, kui raseduse kaotuse risk on kõrge,» ütleb Kliman, «Samamoodi saab platsenta ebanormaalset arengut hinnata geneetiliste soodumuste abiga, mida tavaliselt ei teha ja mille tõttu katkeb igal aastal miljon rasedust.»

Omalt poolt lisab ta veel: «Konkreetse raseduse kaotuse kohta selgituse saamine aitab perekonnal mõista, et see ei olnud nende süü, võimaldab neil juhtunust kiiremini taastuda ja vajadusel ennetada sarnaseid kaotusi.»

Seega saame järeldada, et kõige tõhusam viis surnultsünnituste ennetamiseks on platsenta mõõtmine.