Millises vanuses inimesed on kõige õnnelikumad?

Õnnelik perekond. Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Seda näiliselt lihtsat küsimust on aastakümnete jooksul põhjalikult uuritud, kuid lõplik vastus on seni olnud raskesti leitav. 

Saksamaa Spordiülikool, Bochumi Ruhri ülikool, Mainzi Johannes Gutenbergi ülikool ning Berni ja Baseli ülikoolide uurimismkeeskonnad on nüüd valgustanud seda küsimust põhjalikus metaanalüütilises ülevaates, mis avaldati ajakirjas Psychological Bulletin. Uurimistulemused näitavad, et vastajate elurahulolu väheneb 9.-16. eluaastani, seejärel on see veidi suurenenud 70. eluaastani ning väheneb uuesti 96. eluaastani. 

Uurijad analüüsisid oma uuringus eluea jooksul subjektiivse heaolu suundumusi, lähtudes kokku 443 pikisuunalistest uuringutest, milles on mõõdetud nähtusi kindla ajavahemiku jooksul. Selles osales kokku 460 902 osalejat. 

«Keskendusime subjektiivse heaolu kolme keskse komponendi muutustele, milleks on elurahulolu, positiivsed ja negatiivsed emotsionaalsed seisundid,» selgitab professor Susanne Bücker, kes alustas uuringut Bochumis ja on nüüdseks siirdunud Kölni. 

Uurimistulemustest selgub, et elurahulolu väheneb 9.-16. eluaastate vahemikus, seejärel suureneb uuesti kuni 70. eluaastani ja väheneb uuesti 96. eluaastani. Positiivsed emotsionaalsed seisundid näitavad üldist langust 9. eluaastast kuni 94. eluaastani, samal ajal, kui negatiivsed emotsionaalsed seisundid kõiguvad veidi 9.-22. eluaastate vahel, mis vähenevad 60. eluaastani ja seejärel suurenevad uuesti. Autorid tuvastasid suuremaid muutusi positiivsetes ja negatiivsetes emotsionaalsetes seisundites kui elurahulolus. 

«Kokkuvõttes näitab uuring eluea jooksul suurema osa ajast positiivseid suundumusi, kui võrrelda neid elurahulolu ja negatiivsete emotsionaalsete seisunditega,» ütleb Susanne Bücker. Uurijad täheldavad kerget elurahulolu langust 9.-16. eluaastate vahemikus puberteedieas toimuvate keha ja sotsiaalse elu muutuste tõttu. 

Rahulolu suureneb taas noorukieast alates. Positiivsed tunded kalduvad vähenema lapsepõlvest kuni hilise täiskasvanueani. Väga hilises täiskasvanueas kipuvad kõik subjektiivse heaolu komponendid pigem halvenema kui paranema.