Selles eas inimestel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire aladiagnoositud

ATHga vanemad täiskasvanud võitlevad tähelepanu- ja mälupuudusega ning on hädas planeerimisoskusega. Neil võib olla raskusi projektide lõpetamise või teabe järjepideva meelde jätmisega, samuti võivad nad vestluse ajal hajameelseks muutuda ja kogeda raskusi suhete säilitamisel. Foto: Harvard Health

Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret seostatakse enamasti lastega. Siiski selgub, et näiteks Ameerika Ühendriikides elab sellega, nii diagnoositud kui ka diagnoosimata, kokku 8,7 miljonit täiskasvanut, kes on vanuses 50 ja vanemad. Eriti terav on probleem siis, kui on vaja otsida abi.

Rootsi Örebro ülikooli teadlased on analüüsinud ülemaailmseid registriandmeid ja kogukonnapõhiste uuringute andmeid, mis hõlmavad üle 20 miljoni inimese, sealhulgas 41 000 aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoosiga inimest, ning on avastanud, et 2020. aasta seisuga oli ainult 20 dokumenti 32 andmekogumi seast, kus on arvestatud vanemate täiskasvanutega. 

«Suur hulk 50-aastaseid ja vanemaid täiskasvanuid on kõrgenenud ATH sümptomitega, kuid paljud neist ei ole saanud ei diagnoosi ega ravi,» ütleb uuringu autor ja Örebro ülikooli teadur Maja Dobrosavljevic.

Seda häiret on raske diagnoosida ja ravida, sest see on neurodegeneratiivne häire, kust ei «kasvata» välja, kuigi paljud seda arvavad. 

ATHga esineb ajus neurotransmitteri norepinefriini defitsiit, mis on tihedalt seotud dopamiiniga, mis reguleerib aju naudingukeskust. Lisaks on ATH puhul häiritud eesmise ajukoore närvisõlmed ja retikulaarse ehk võrkja aktiveeriva süsteemi funktsioon, mis on peamiselt lühiühendustega närvisuhtlus ja mis väljendub inimestel paljudes sümptomites väga erinevalt. 

See on äärmiselt keeruline neuroloogiline häire, mida on vanemate täiskasvanute puhul raskem märgata, kuna paljud sümptomid sarnanevad vanusega seotud  muutustega. 

«Üks põhjus, miks paljusid vanemaid inimesi ei diagnoosita, on see, et sümptomeid peetakse sageli vananemisprotsessi või dementsuse varajaste faaside loomulikuks osaks,» kommenteerib Dobrosavljevic. 

Unustamine, halb mälu ja meeleolumuutused võivad jääda vanusega seotud sümptomitena märkamatuks. Lisaks on tõestatud, et vanematel täiskasvanutel, kellel esineb aktiivsus- ja tähelepanuhäire, on suurem tõenäosus haigestuda dementsusesse, kõrgevererõhktõvesse, südamepuudulikkusse, insulti, teise tüübi diabeeti ja rasvumisse. 

Kuna ATH on pärilik, usuvad teadlased, et on suur viga jätta nii suur osa elanikkonnast uuringutest välja ja mitte keskenduda olemasolevatele diagnoosisüsteemidele, mis on suunatud lastele ja noorematele täiskasvanutele. 

«ATH-teadlikkuse tõstmine selles vanusrühmas on oluline, kuna see võimaldab rohkematele inimestele õige diagnoosi saamist ja piisavat ravi,» võtab Dobrosavljevic teema kokku.