Loodusega kokkupuude võib leevendada selle häire sümptomeid
/nginx/o/2023/06/09/15378921t1h460e.jpg)
10. oktoober 2023, 12:00
Vaimse tervise kuul juhivad organisatsioonid ja spetsialistid eriti suurt tähelepanu vaimse tervise probleemidele, sealhulgas aktiivsus- ja tähelepanuhäirele. Leevendusmeetmete peale on oluliselt kergem tulla, kui seda arvata oskame. Näiteks ekspertide sõnul aitab looduses viibimine leevendada nii lapse- kui ka täiskasvanueas levinud haigusseisundi sümptomeid.
Põllumajandus-, tarbija- ja keskkonnateaduste kolledži põllukultuuride osakonna õppejõud Andrea Faber Taylor on spetsialiseerunud keskkonna uurimisele ja on uurinud loodusega kokkupuute mõjusid laste tervisele. Ta nendib, et eriti kasulik on looduses aega veeta aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) puhul, mis avaldab positiivset mõju laste eneseregulatsioonile, distsipliinile ja õppimisele.
Võtmeuuringus leidis ta, et 20-minutiline jalutuskäik läbi pargi on ATH diagnoosiga laste jaoks sama tõhus kui metüülfenidaat, mis on haigusseisundi raviks kasutatav tavaline stimulant, et ajutiselt parandada keskendumisvõimet. Uuringus pakkus Taylor välja, et loodus võiks olla ohutu, odav ja juurdepääsetav vahend ATH sümptomite leevendamiseks.
«ATHga lastel on sümptomid, mis jäljendavad tähelepanu väsimust,» kommenteerib Taylor. «Kui väsimus on tingitud tähelepanust, olete impulsiivsem, suudate vähem keskenduda, ei suuda rahulolematust edasi lükata ega pikemas perspektiivis produktiivselt mõelda. Meie uuringud näitavad, et ATHga laste jaoks toetab looduses viibimine neid, kellel on tähelepanupuudulikkusega suuri probleeme.»
Kuidas toetab loodus aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsi?
«Looduses veedetud aeg on seotud füsioloogilise stressi vähenemisega: südame löögisagedus, vererõhk ja palju muud. Tähelepanu taastamise teooria viitab sellele, et loodus võimaldab taastuda vaimsest väsimusest ja ülestimulatsioonist, mis on eriti oluline ATHga laste puhul,» lisab Taylor.
«Enamasti peavad nad oma tähelepanu suunama sinna, mis neile huvi ei paku, kuid looduse elemendid, nagu tule vaatamine või voolav vesi, toovad kaasa teistsuguse tähelepanu, mis on kaasahaaravam, sest need hoiavad meie tähelepanu olemuslikult. Võib pilvede liikumist jälgida või sipelgakolooniale pikemat aega tähelepanu pöörata, pärast mida ei tunne me end kurnatuna ega väsinuna.»
Teadupärast tekitab roheline värv rahulikkust, kuid Taylor lisab, et looduses viibimine stimulandina ei sõltu rohelisest värvusest. Pigem on asi loomulikes protsessides, mis õrnalt kaasa haaravad ja taastavad meid meie tähelepanu väsimise eest. Samasugused loodusprotsessid toimuvad ka sügisel ja talvel, kui rohelust looduses on vähem. Kui ei ole võimalik minna välja, võib stimulandina mõjuda ka see, kui aknast loodusvaadet nautida.
«Mõnikord parki minnes ütlevad inimesed, et ei tundnud end seal oluliselt paremini, kuid uuringud näitavad, et asi on pigem tegevuse järelmõjus. Loodus on koht, kus puhata ja taastuda, pärast seda paraneb teie keskendumine,» sõnab Taylor. «Ma arvan, et kõige kasulikum võib olla isegi lühiajaline kokkupuude loodusega, mida teha tihti, sest see on tervisele kasulik ja sel on püsiv mõju.»
Näiteks kui laps tuleb koolist koju ja on pärast pikka stressirohket päeva väsinud sotsiaalsest suhtlemisest ja erinevate tööülesannete täitmisest, saab ta valida, kas minna mõneks ajaks tagaaeda või naabruskonna parki või hoopiski jääda koju ja mängida arvutimänge. Uuringud näitavad, et keskendumisvõime taastub paremini pärast looduses ajaveetmist.
«Nad taastuvad siis väsimusest rohkem ja neil on rohkem suutlikkust teha kodutöid edasi kui videomänge mängides. Olen alati vanematele öelnud, et proovige seda. Mõelge välja, milline tegevus võiks olla lapse jaoks looduses kõige toetavam ning mis ajavahemikku see võiks jääda.»
«Õpetajatele tahan rõhutada, et lapsed muutuvad päeva edenedes järjest väsinumaks. Soovitage lastel vahetundide ajal käia rohkem väljas või kaasata klassiruumidesse looduslikke elemente, näiteks akvaarium või terraarium,» võtab Taylor teema kokku.