:format(webp)/nginx/o/2023/06/09/15378921t1h460e.jpg)
/nginx/o/2023/10/16/15658476t1hacdc.jpg)
Hiljutised tõendid väidavad, et sünnihetkel ja võib-olla isegi raseduse hilises staadiumis on olemas teatud vormi mälu ja teadvus. Autorite sõnul on avaldatud järeldustel kliiniline, eetiline ja potentsiaalselt õiguslik mõju.
Eelaminitud uuringut on läbi viinud Dublini Trinity kolledži rahvusvaheline meeskond ja nende kolleegid Austraaliast, Saksamaalt ning Ameerika Ühendriikidest. See on avaldatud eelretsenseeritavas ajakirjas Trends in Cognitive Science.
Uuringus «Consciousness in the cradle: on the emergence of infant experience» väidavad teadlased, et sünnist alates on imiku arenev aju võimeline kogema teadlikke kogemusi, mis võivad jätta püsiva jälje nende arenevale organismile ja keskkonnast tulenevatele arusaamadele.
Meeskonda kuuluvad neuroteadlased ja filosoofid Austraalia Monashi ülikoolist, Saksamaa Tübingeni ülikoolist, Ameerika Ühendriige Minnesota ülikoolist ja Dublini Trinity kolledžist.
Tim Bayne, kes on üks kahest töö peaautorist ja Monashi ülikooli filossofiaprofessor, selgitab, et imiku teadvus on salapärane, sest nad ei saa meile öelda, mida nad mõtlevad või tunnevad.
«Peaaegu kõik, kes on vastsündinud imikut hoidnud, on mõelnud, mis tunne on olla imik, millest ta mõtleb või tunneb. Loomulikult ei suuda me oma lapseiga meeles pidada, mille tõttu on teadvuse uurijad eriarvamusel, kas teadvus tekib sündimise ajal või vahetult pärast seda või hoopiski alles üheaastaselt ning palju hiljem,» kommenteerib ta.
Pakkudes uut vaatenurka sellele, millal kerkib teadvus meis esimest korda esile, rajas meeskond teadvusele hiljutised edusammud. Täiskasvanutel on leitud, et mõned ajupildist saadud markerid eristavad imikueas teadvuse puudumist. Neid tulemusi kasutatakse üha enam teaduses ja meditsiinis, sest see on esimene kord, kui imikute tedvuse hindamiseks on kasutatud nende markerite ülevaadet.
Uuringu kaasautor ja psühholoogiakooli dotsent Lorina Naci selgitab: «Meie leidudest võib järeldada, et vastsündinud suudavad ühendada meeltesse puutuvaid ja tunnetuslikke reaktsioone sidusatesse teadvustatud kogemustesse mõistaks teiste tegemisi ja planeerida oma reaktsioone.»
Me teame, et nägemine on imikutel palju ebaküpsem kui näiteks kuulmine. See viitab sellele, et igal ajahetkel on nad ruumis olevatest esemetest vähem teadlikumad kui täiskasvanud ja nendest aru saamine võib võtta kauem aega. Siiski, läbi kuulmismälu saavad nad töödelda mitmekesisemat teavet, mille alla kuuluvad erinevad helid.