VIDEO ⟩ Räägime osteoporoosist: Luu hõrenemine ei ole paratamatu protsess, kuidas seda ennetada ja ravida?

Regionaalhaigla reumatoloog dr Eve-Kai Raussi ja reumaōde Helina Hütt räägivad selles Tervisepooltunni saates osteoporoosist ehk luude hōrenemisest.

 

Saate teada, mis haigusega on tegemist, miks seda nimetatakse vaikseks epideemiaks ja keda haigus ohustab. Lisaks annavad asjatundjad väga praktilised nōuanded, milline on luudele vajalik toit, missugust sporti teha ja kuidas oma riskifaktoreid hinnata! Vaata vōi kuula täispikka videot. Saatejuht on Stina Eilsen.

Juba 20. oktoobril kl 10.00-12.00 olete oodatud Regionaalhaigla fuajeesse aadressil J Sütiste tee 19, kus toimub osteoporoosi riski hindamine ja antakse personaalseid soovitusi!

Luu hõrenemine ei ole paratamatu protsess, see on ravitav haigus

Mis asi on vaikne epideemia?

SE: Mina olen Stina Eilsen ja täna räägime Regionaalhaigla pooltunnis osteoporoosist ehk luude hõrenemisest. Palun tutvustage teie ennast lühidalt.

HH: Mina olen Helina Hütt ja töötan Reginaalhaiglas reuma õena. Üheks minu töö valdkonnaks on ka töö osteoporoosi kabinetis.

E-K. R: Mina olen reumatoloog Eve-Kai Raussi, töötan Regionaalhaigas ja üks töövaldkond on ka osteoporoos.

SE: Mis haigus see osteoporoos ehk luude hõrenemine on?

E-K. R: Osteoporoos on selline seisund kus luu ainevahetus on muutunud luu lagundamise suunas. Tavaliselt on need kaks protsessi omavahel tasakaalus – luu ülesehitamine ja lagundamine – ja luu püsib ühtlase tugevusega. Luu hõrenemise korral see tasakaal häirub ja luu muutub hapramaks. Luusisesed ühendused muutuvad peenemaks ja võivad katkeda, selle tulemusena luu tugevus langeb. Osteoporoosi põhiline väljendus, mille pärast me seda üldse uurime, sellega tegelema ja ravime, on see, et hapra luu korral on suurem oht luumurdude tekkeks. Tahamegi varakult välja selgitada kui on tegemist luu hõrenemisega, et luumurdude riski vähendada ja võimalikult palju luumurdusid ära hoida.

SE: Kui levinud see haigus on?

E-K. R: Osteoporoosi levimust on uuritud ja hinnatud, et Eestis võiks see protsent olla 5,8. Helina teab öelda seda numbrit kui palju meil võiks olla osteoporoosiga naisi ja mehi.

HH: Ma täiendan natuke statistikaga, et tekiks ettekujutus kui suur see probleem on. Me räägime osteoporoosist väga pikki aastaid ja oluline on see teema seepärast, et elanikkond vananeb. Me teame, et aastaks 2030 võiks olla iga kuues üle 60 aasta vana ja seoses elanikkonna vananemisega tõuseb kindlasti ka osteoporoosi juhtude arv. Sellest tingituna ka luumurdude arv.

Kui nüüd luumurdudest rääkida, siis maailma statistika ütleb, et osteoporoosist tingitud luumurru saab iga kolmas üle 50 aastane naine ja iga viies mees. Teame, et maailmas iga 30 sekundi järel murrab keegi osteoporoosist tingituna oma luu. Kui Eesti numbritest rääkida, siis head statistikat meil ei ole, viimased andmed pärinevad 2019. aastast. Hinnanguliselt võiks meil olla 80 000 osteoporoosiga patsienti. 2019. aastal oli meil kuskil 8000 osteoporoosiga seotud luumurdu. Kui nüüd arvestada, kui suur on kulu, mis kulub patsientide ravimisele, nende murru tagajärgedega tegelemisele, siis need numbrid, mida tervishoid kulutab, on marginaalsed. See on ka see põhjus, miks me osteoporoosist täna räägime.

ST: Tõepoolest, need numbrid on muljetavaldavad, aga mida me ära saaksime teha? Kuidas sellest hoiduda?

HH: Ennetamine algab juba varases lapseeas. Eesmärk on saavutada elu jooksul endale hea tipuluu mass, kus siis teatud vanuses sellest tipuluust hakkab luu tihedus langema.

ST: Mida tähendab tipuluu mass?

HH: Tipuluu mass tähendab seda, et see on maksimaalne väärtus, mida inimene elu jooksul kogub. Sealt hakkab siis luu tihedus langema, naistel enamasti menopausis, meestel natuke hiljem, kui testosterooni tase hakkab langema.

Kuidas me luu massi endale kogume? On oluline, et inimene saaks toiduga kaltsiumi kätte, seepärast on oluline süüa kaltsiumirikast toitu - need on kõik piimatooted, aga ka kala, muna, rohelised köögiviljad, pähklid, seemned. Kui inimene mingil põhjusel ei saa toiduga kaltsiumi kätte, kas tal on toidu talumatus või kaltsium mingil põhjusel ei imendu, siis tuleb seda juurde võtta. Selleks, et kaltsium imenduks, on vaja D-vitamiini, mida meie kliimavööndis on vähevõitu. Kui inimene teab, et tal on madal D-vitamiini tase, siis me soovitame seda juurde võtta. Suveperioodil piisab ka ainult päikesest kui piisavalt õues ringi liikuda. Oluline on ka füüsiline aktiivsus. Nooruki eas sobivad kõik sellised spordialad, kus oma keharaskus on luude peal. See annab luudele signaali, et luu peab oma luukude ehitama. Seetõttu sobivad noorele inimesele hüplemised, sport- või pallimängud, tennis – mida just meeldib teha. Vanematel inimestel on soovitav vältida spordialasid kus kukkumise risk on suur. Kindlasti on hea jõu- ja lihastreening – see on hästi oluline. Samuti tuleb teada millised on riskifaktorid.

ST: Kes on riskigrupis?

E-K. R: Kui rääkida osteoporoosist üldiselt, siis on see rohkem naiste haigus. See on seostud just sellega, et östrogeenid on vajalikud, et hoida luu tihedust. Aga menopausis naistel naissuguhormoonide tase tugevalt langeb ja see soodustab luu hõrenemise teket. Põhimõtteliselt on naissugu üks riskifaktor. Kindlasti mängivad rolli geneetilised faktorid. Sugu, geneetika – need on riskifaktorid, mida me muuta ei saa. Kui ikkagi suguvõsas on kalduvus sellele, et luud on haprad, et suguvõsas on olnud väikese trauma tagajärjel luumurdusid, siis on see üks riskifaktor. Kui rääkida sellistest riskifaktoritest, mis on mõjutatavad, siis on selleks kehakaal. Haprad, kehva toitumusega naised on suurema riskiga. Luu hõrenemist soodustab ka suitsetamine, rohke alkoholi tarbimine, toitumine, vähene valgu ja kaltsiumi söömine ja D-vitamiini vaegus. Veelgi täpsemaks minnes, siis luu ainevahetust mõjutavad kindlasti ka teatavad ravimid. Nendeks on osad vähiravimid, osad hormonaalsed ravimid, samuti mõjutavad luu ainevahetust ka kaasuvad haigused. Põletikulise või krooniline haiguse tagajärjel võivad luud minna hõredamaks. Teine variant on see kui on imendumise häired ja keha lihtsalt ei omasta kaltsiumi, D-vitamiini või valke. Need riskifaktorid kehtivad nii naiste kui meeste puhul.

ST: Tegelikult, võib siis öelda, et oluline on tervislik eluviis.

Hästi süüa, puhata, teha sporti - nii me saame vähendada haigestumise riski.

E-K. R: Üldine tervislik eluviis, piisav liikumine, lihastöö, kaltsium ja D-vitamiin.

ST: Millal peaks luude tervist laskma kontrollida ja kuhu siis pöörduda?

E-K. R: Üks põhjus kontrolli minna on see, kui inimesel juba on selline luumurd, mis tekib suhteliselt väikese trauma korral. Me ei räägi siin suurest kõrgusest kukkumisest või autoavariist, kus luumurd on suhteliselt paratamatu, vaid sellisest luumurrust, mis tekib suhteliselt väikese trauma tulemusel ehk siis kukkumisel oma jala pealt. Kui on murtud kas ranne, reieluu kael või midagi muud ja kui vanust on üle 50, siis peaks kindlasti minema luid kontrollima. Kui tahaksime elada ideaalmaailmas, kui luumurdusid üldse ei ole, siis võiks luid kontrollida ka ilma luumurruta, siis võiks vanusepiir olla kõrgem, 60 aastat. Ideaalne olekski see, kui kõikidel üle 60 aastastel oleks luud kontrollitud ja neil luumurruga inimestel, kellel on 50 eluaastat ja vanemad. On ka väike grupp inimesi, kellel kindlasti on vaja luutihedust kontrollida ka varem. Need, kellel on mingid haigused või nad tarbivad ravimeid, mis mõjutavad luude ainevahetust.

SE: Regionaalhaiglas on osteoporoosi kabinet. Mida seal tehakse?

HH: Seal saab mõõta luutihedust, aga me ei vaata kunagi ainult luutihedust, selle taga on ikkagi inimene. Me alustame alati sellest, et patsiendilt võetakse tema riski anamnees, me räägimegi sellest, kas tal on olnud juba luumurd, kas seda on perekondlikus anamneesis, on tal mõni kaasuv haigus, kasutab ta ravimit, mis võib soodustada luu hõrenemist. Vastavalt riski anamneesile ja luu tiheduse pildile hinnatakse patsiendi murru riski ja kui see on kõrge, siis me tegeleme ka patsiendi ravimisega.

SE: Kui diagnoos on pandud, mis siis edasi saab? Kuidas ravitakse?

E-K. R: Ravitakse väga spetsiifiliste ravimitega, aga see on ainult üks väike osa kogu ravimisest. Osteoporoosi kabinetis saab patsient põhjaliku nõustamise elustiili osas, tehakse individuaalne plaan mida ja kuidas süüa, kas on vaja juurde võtta kaltsiumit ja kui, siis kui palju. Vaadatakse kas on vaja ka D-vitamiini juurde võtta, antakse toitumise- ja liikumise soovitused. Kui on tegemist osteoporoosiga mille puhul on suur risk esimeseks või ka uuteks luumurdudeks, siis on vajalik ka medikamentoosne ravi ehk siis selliste ravimitega, mis suurendavad luu tihedust. Ravimid, mis mitte ainult ei säilita olemasolevat situatsiooni vaid ka tõstavad luu tihedust ja parandavad luu sisese peenstruktuuri kvaliteeti ja läbi selle vähendavad oluliselt luumurru riski, on meil kasutusel olnud juba aastakümneid. Luu hõrenemise ravi ei ole väga lühiaegne. Seda juba sel põhjusel, et luu hõrenemine kulgeb aegamööda ja kujuneb aastate jooksul. Ainevahetusprotsessid luus ja luu tiheduse tõstmine kulgeb samamoodi aeglaselt. Hea võrdlusmoment on see, et luu uueneb seitsme aastaga - nii palju kulub siis selleks, et luu uueneks. Ravimeid on mitu erinevat ja need valitakse vastavalt patsiendi seisundile ning kaasuvatele haigustele. Tavaliselt on esimeseks valikuks tablett-ravi ja ravi kestvus võiks olla umbes viis aastat. Vahepeal hinnatakse luu tihedust, ravi efekti ja taluvust. Tavaliselt kutsume patsiendi esimesele kontrollile kuskil paari aasta pärast, kiiremini pole võimalik öelda, kas see konkreetne ravi aitab. Enamasti on ravi väga tõhus. Olukordi, kus esmane ravi ei toimi, on väga harva. Ravimid on väga-väga luu spetsiifilised ja toimivadki luu lammutamisele vastutavatele rakkudele, vähendavad nende arvu ja aktiivsus, luu ülesehitusprotsess saavutab ülekaalu ja luu muutub tugevamaks.

SE: Nii et kui kuulata arstide-õdede soovitusi on võimalik oma elukvaliteeti hoida kõrgena. Kas on mingeid müüte või valearusaamu seoses osteoporoosiga?

E-K. R: Müüte tuleb meil igapäevases töös ette küll. Üks on näiteks arvamus, et luu hõrenemine polegi üldse haigus. Arvatakse, et on normaalne, et vananedes luud hõrenevadki. Eks see mõnevõrra ole õige, sest vananedes tõesti luu tihedus langeb, aga see ei pea jõudma sinnamaani, et luud muutuvad nii hõredaks, et need on haprad ja hakkavad murduma. See ei ole enam normaalne vananemise protsess, see on haigus. Teine müüt on see, et see on paratamatu ja midagi ei ole teha. See on vale. Luid on võimalik tugevdada ja ravida. Müüt on ka see, et arvatakse, et kui luud valutavad, et kas siis on luude hõrenemine.

HH: Me kuuleme jah seda tihti, et liiges valutab, et siis selle põhjus on osteoporoos. Sageli arvatakse ja aetakse segi, et puus valutab – järelikult on mul osteoporoos. Tegelikult võib selle taga olla sarnase nimega haigus mis on osteoatroos. Vahel tuleb patsienti harida. Tõsi on, et osteoporoos võib anda alaseljas väsimust ja valu. Aga kindlasti ei ole iga valu osteoporoosiga seotud ja liigesevalu ei ole osteoporoosi väljund. Millele peab tähelepanu pöörama, on see, et inimesel tekivad lülisambas kompressioonimurrud, mida vahest inimene ei tunnegi. Et kui luu on väga hõre, siis luu läheb katki ja inimene hakkab kasvult lühemaks jääma. Kui inimene kaotab elu jooksul pikkust üle nelja-viie sentimeetri, võib see olla märk sellest, et võib-olla on mõni lüli murdunud ja siis võiks kindlasti pöörduda osteoporoosi kabinetti.

SE: Kas teie juurde saab läbi perearsti?

HH: Jah, osteoporoosi kabinetti peab olema kas perearsti suunamine või siis teeb seda mõne teise eriala arst.

SE: Millised on esimesed küsimused tavaliselt patsientidelt?

HH: Me näeme seda, et endiselt on palju patsiente, kellel on olnud luumurrud, kaasaarvatud reieluu kaela murd, kelle luutihedus on mõõtmata. Maailmastatistika ütleb ka, et 80% nendest haigetest, kellel on olnud luumurd, ei tea oma luutihedust.

Me peamegi inimestele selgitama millised on riskid, kui luu murdub. Endale tundub ka vahel pisut naljakas kui pean patsiendile ütlema, et tuleb kodu selle pilguga üle vaadata, et ei oleks lahtiseid vaipasid ega juhtmeid mille taha ta võib komistada. Et valgust oleks, et nähtavus oleks hea. Tundub veidi naljakas seda inimestele öelda, aga me näeme, et just nii luumurrud tekivadki.

E-K. R: Ühesõnaga ütleme patsiendile, et kukkuda ei tohi.

HH: Vahel inimesed küsivad, et mida ta teha tohib. Et kas võib trenni teha või mida meie soovitame. Liikumine on igas vanuses oluline. Vanemas eas eriti. Kui inimene ei liigu, siis lihased kõhetuvad ära ja luu selle all muutub ka passiivsemaks, mis omakorda muudab luu hõredamaks. Siis on vajalik individuaalne nõustamine. Me ei lähtu standardsoovitustest, iga patsiendi lugu on erinev.

SE: Kas on veel midagi olulist lisada?

HH: Oluline ongi see, et iga patsient peaks oma riske teadma ja need, kellel on luumurd vanuses 50+, siis nemad võiksid siiski küsida saatekirja, et minna osteoporoosi kabinetti vastuvõtule. Ma tihti kuulen ka seda, et patsient on saatekirja perearstilt küsinud, aga pärast keeldub mingil põhjusel. Siinkohal ma kummutaksin veel ühe müüdi. Mulle on jäänud patsientide tagasisidest arusaam, et nad arvavad, et kui perearst suunab inimese osteoporoosi kabinetti, et siis perearstile esitatakse selle eest arve. Et justkui peaks perearst selle eest maksma. Tegelikult perearstile selle eest mingit arvet ei esitata. Kui aga suunatakse patsient ainult uuringule, ilma kaasuvat teenust küsimata, siis tõesti toimub see perearsti kulu ja kirjadega.

E-K. R: Ma igati nõustun Helinaga. Oluline on inimeste teadlikkuse suurendamine, üldine oma tervise eest hoolitsemine ja ka see, et mõelda osteoporoosi peale ja ka profülaktiliselt käia uuringul. Paluda perearstilt saatekirja. Eks perearstil on palju patsiente ja palju haigusi, millega tegeleda, aga osteoporoos on selline haigus, mis kuidagi ei „karju silma“, ei ole kunagi erakorraline ega kiiret tähelepanu vajav. Seda nimetatakse ka vaikseks epideemiaks. Aga kui inimene oma tervise peale komplekselt mõtleb, siis luud võiksid ka meeles olla. Seda enam, et see uuring on lihtne, kiire ja valutu.

SE: Suur aitäh teile kasulike nõuannete eest! Te kuulasite Regionaalhaigla tervise pooltundi. Järgmise korrani