AVASTUS ⟩ Hiina võitluskunst taltsutab ränka haigust

Tai pargis käib usin tai chi harjutamine. Foto: Shutterstock

Tai chi on hiina võitluskunst, mis hõlmab justkui aegluubis sooritatud ja kontrollitud liigutuste jadasid. Selle harrastamine võib tõmmata pidurit Parkinsoni tõve sümptomite ja tüsistuste süvenemisele suisa mitme aasta vältel, selgus ajakirjas Neurology, Neurosurgery & Psychiatry avaldatud uuringust.

Tai chi praktiseerimine on seotud aeglasema haiguse progresseerumisega, mis tähendab ka seda, et vajalikud on ravimite väiksemad annused, näitavad leiud, vahendab Medical Xpress.

Parkinsoni tõbi on kurnav ja progresseeruv neurodegeneratiivne häire, mida iseloomustab liikumise aeglus, värinad ning lihaste jäikus ja paindumatus.

Seni pole Parkinsoni tõvele ravi, ja kuigi ravimid võivad leevendada kliinilisi sümptomeid, ei eemalda need kõiki haiguse ilminguid. Uurijad nendivad, et ei ole tõendeid selle kohta, et need aeglustaksid haiguse progresseerumist. Varem avaldatud uuringutes on viidatud, et tai chi leevendab lühiajaliselt Parkinsoni sümptomeid. Teadlased otsustasid uurida, kas see võib pidurdada ka haiguse progresseerumist.

Parkinsoni tõvega patsiente jälgiti üle viie aasta alates 2016. aasta jaanuarist kuni 2021. aasta juunini.

147 patsiendist koosnev grupp praktiseeris tai chi`d kaks korda nädalas tund aega. Nad said ka tuge oma tehnika parandamiseks. Teine, 187 patsiendist koosnev grupp jätkas tavapärast ravi, kuid ei teinud tai chi`d.

Haiguse raskusastet hinnati kõigil osalejatel jälgimisperioodi alguses ning haiguse progresseerumist, sealhulgas ravimite vajaduse suurenemist, uuriti seejärel 2019. aasta novembris, 2020. aasta oktoobris ja 2021. aasta juunis.

Jälgiti liikumisulatust ja muid sümptomeid, nagu autonoomse närvisüsteemi funktsioon (sealhulgas soolestiku liikumist, kuseteede ja südame-veresoonkonna probleemid); meeleolu, une kvaliteet ja tunnetus; ning tüsistuste levimus, nagu düskineesia (tahtmatud liigutused); düstoonia (ebanormaalne lihastoonus); ravimite mõju langus aja jooksul; kerge kognitiivne häire; hallutsinatsioonid; rahutute jalgade sündroom.

Haiguse raskusaste, ravimite kasutamine, sugu, vanus ja haridustase olid mõlemas grupis sarnased.

Haiguse progresseerumine oli kõigis jälgimispunktides aeglasem tai chi grupis.

Patsientide arv, kes vajasid ravimite suurendamist võrdlusgrupis, oli oluliselt suurem kui tai chi grupis: 2019. aastal 83,5 protsenti ja 2020. aastal veidi üle 96 protsendi võrreldes tai chi grupiga, kus samad näitajad olid vastavalt 71 protsenti ja 87,5 protsenti.

Kognitiivne funktsioon halvenes aeglasemalt tai chi grupis, samuti ka teised mitte-liikumisega seotud sümptomid, samal ajal kui uni ja elukvaliteet paranesid pidevalt.

Tüsistuste esinemissagedus oli oluliselt madalam tai chi grupis võrreldes võrdlusgrupiga: düskineesia 1,4% vs 7,5%; düstoonia 0% vs 1,6%; hallutsinatsioonid 0% vs veidi üle 2%; kerge kognitiivne häire 3% vs 10%; rahutute jalgade sündroom 7% vs 15,5%.

Kukkumised, pearinglus ja seljavalu olid kolm kõrvaltoimet, millest uuringus osalejad teatasid, kuid need olid oluliselt madalamad tai chi grupis. Kuigi 23 inimest said luumurru, juhtusid need igapäevaelu käigus ja neid oli tai chi grupis vähem: 6 vs 17.

See on vaatlusuuring, ja seetõttu ei saa see kindlalt tõendada põhjuslikku seost.