AVASTUS ⟩ Inimestel leiti uus meel

Juukserakud. Foto: Shutterstock

Uus uuring paljastab seni avastamata viisi, kuidas me tunneme kergeid puudutusi: otse läbi oma juuksefolliikulite. Varem on arvatud, et aistingut võivad edasi anda ainult närvilõpmed nahas ja juuksefolliikulite ümber.

Uuringu taga olnud meeskond, eesotsas Suurbritannia keiserliku Londoni kolledži teadlased, on kasutanud selleks RNA sekveneerimise protsessi ning leidsid, et osa juuksefolliikuli ehk välimise juureümbrise rakkudel on suurem protsent puutetundlikke retseptoreid kui samaväärsetel rakkudel nahas.

Peale seda tootsid teadlased inimese juuksefolliikulite rakkude laborikultuure koos tundenärvidega.

Kui juuksefolliikuli rakke mehaaniliselt stimuleerida, aktiveeruvad ka nende kõrval olevad tundenärvid – mis näitab, et puudutus on toimunud.

Veelgi enam, katsed näitavad, et juuksefolliikuli rakud vabastavad neurotransmittereid serotoniini ja histamiini väikeste kottide kaudu, mida nimetatakse vesiikuliteks, et anda signaali ümbritsevatele rakkudele.

«See on põnev leid, kuna see avab nende rakkude jaoks nii palju rohkem küsimusi: miks neil see roll on ja mida me saame neilt veel õppida selle kohta, kuidas meie nahk puudutab?» ütleb närviinsener Parastoo Hashemi Londoni keiserlikust kolledžist.

Puutetundlike närvirakkude tõttu tunneme kõike, alates kergest tuulest kuni tugeva vajutuseni. Sel juhul suhtlevad juuksefolliikulite rakud spetsiifiliselt madala läve mehhanoretseptoritega (LTMR), mis suudavad tunda õrnu puudutusi.

Kuigi on juba varasemast teada, et kehakarvad mängivad olulist rolli puutetundlikkuses, on teadlased avastanud üksikasjalikuma bioloogilise seose juuksefolliikulite rakkude ja LTMR-ide vahel.

«See on üllatav leid, kuna me ei tea veel, miks juuksefolliikulite rakkudel on kerge puudutuse töötlemisel selline roll,» ütleb bioinsener Claire Higgins Londoni keiserlikust kolledžist.

«Kuna folliikul sisaldab palju tundlikke närvilõpmeid, tahame nüüd kindlaks teha, kas juuksefolliikulis aktiveerub tundmatu, kuid ainulaadse mehhanismi jaoks teatud tüüpi tundlikke närve.»

See uuringust väärib märkimist ka selle tõttu, et katseid korrati pidevalt, kasutades pigem naharakke kui juuksefolliikulite omi: sel juhul vabanes histamiin, kuid väga vähe serotoniini. See viitab sellele, mida ainulaadset teevad juuksefolliikulite rakud.

Arvestades, et histamiin mängib olulist rolli mitmete põletikuliste nahahaiguste, sealhulgas ekseemi puhul, on võimalik, et edasised uuringud selle kohta, kuidas juuksefolliikulid tuvastavad puudutusi, võivad samuti viia parema ravi ja ennetusmeetmeteni.

«Meie töö paljastab naharakkude uut rolli histamiini vabanemisel koos potentsiaalsete rakendustega ekseemiuuringutes,» sõnab Higgins.