/nginx/o/2022/12/21/15038878t1h3b11.jpg)
Kui veel mõni aeg tagasi oli kõhutervis inimese üldise heaoluga seotult tagaplaanil, on teaduse ja tehnoloogia arengu tõttu hakanud jää tänaseks sulama. Soolestikust räägitakse juba kui inimese teisest ajust. Mis on mikrobioom, selgitab TFTAK toiduainetehnoloog, Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemteadur Kaarel Adamberg.
«Bakterid on meie planeedil elanud juba üle miljardi aasta, aga me teame nendest endiselt liiga vähe,» ütleb Adamberg. Ta lisab, et looduses ei ela bakterid kunagi üksi, vaid moodustavad keerukaid kooslusi. «Selliseid kooslusi nimetatakse mikroelustikuks ehk mikrobiootaks ja igale piirkonnale on iseloomulik oma mikrobioota. Olgu selleks metsa-, põllu- või inimesemikrobioota. Veel täpsemaks minnes saab eristada naha-, soole- ja muude kehapiirkondade mikrobiootasid,» nendib vanemateadur.
19. sajandi lõpus tõestas Robert Koch, et bakterid põhjustavad haigusi. «Nende avastuste alguses arvati, et ainus hea bakter on surnud bakter. Ka jämesool tundus sõnnikuhoidlana ja miks see peaks üldse inimese sees olema, kui võiks jäägid kohe peensoolest välja juhtida. Õnneks saadi peagi aru, et on olemas ka head bakterid ja isegi sellised, kes töötavad elu heaks ehk on probiootilised. Sada aastat hiljem oleme jõudnud teadmiseni, et enamik baktereid ongi vajalikud ja kõrgemad organismid, nii loomad kui taimed, ei saakski muidu olemas olla,» tõdeb toiduteadur.
/nginx/o/2023/11/16/15723710t1hd715.jpg)
Teadustöö on Adambergi kinnitusel viinud süsteemide bioloogiasse, kus bioloogilisi süsteeme üksikrakust kuni ökosüsteemideni välja uuritakse tervikuna. «Kui vaatame mikroobikooslust ehk mikrobiootat geenide tasemel, siis võime seda nimetada mikrobioomiks (mikroorganismid ja nende geenid). Kaasaegsed DNA järjestamise meetodid võimaldavad määrata keerulisi bakterite kooslusi, kus elab koos sadu erinevaid liike baktereid. Mikrobioomi määramine ei ole enam ammu ulme ega mitte ka ainult teadlaste pärusmaa. Iga inimene võib tulla oma prooviga ja lasta määrata baktereid, kes tema kõhus, nahal või mujal elavad.»
Tänapäeva mikrobioomi määramise meetodid võimaldavad tuvastada mitmeid soolemikrobiootaga seotud näitajaid. Nii on Eesti tippeksperdid välja töötanud teaduspõhise kõhutervise testi. «Olulisemad näitajad, mida Elsavie mikrobioomi testiga saab analüüsida, on soolekoosluse mitmekesisus ja stabiilsus, põletikega seostatud bakterite hulk ning kiudaineid lagundavate ja võihapet tootvate bakterite osakaal. Samuti on võimalik tuvastada olulisi kõrvalekaldeid haigustega seostatud bakterite olemasolus,» nendib Adamberg, kes nõustas tervistehnoloogia iduettevõtte Elsavie loomist.
«Seedetrakti mikrobioota mitmekesisuse vähenemine kaasneb sageli haiguslike protsesside arenguga,» tõdeb toidutehnoloog. «Seega on see esimene viide sellele, et tervisenäitajaid tuleks põhjalikumalt uurida. Soolemikrobioota mitmekesisus tagas meie kütt-korilastest esivanematele suurema püsivuse ja paindlikkuse, et paremini vastu pidada parasiitidele, haigustekitajatele ja kõikuvale toiduvalikule. Tänapäeval on vaesunud mikrobiootast saanud krooniliste haiguste tunnusmärk.»
Kroonilised põletikud on kaasaja inimeste jaoks suur probleem, sest nende osakaal kasvab pidevalt. Põletike vallandumine on oluline, kui organism võitleb infektsioone põhjustanud bakteritega, haavade parandamisega ja muude häireolukordadega. Oluline, et need ei tohi minna krooniliseks.
Toiduteadur nendib, et ka ülekaaluga võib kaasneda väike, aga pidev põletik, mis omakorda on seotud mikrobioota muutustega seedetraktis. «Hea tervisega inimesteks loetakse neid, kellel puuduvad diagnoositud kroonilised haigused, allergiad, toidutalumatused ja kes ei harrasta äärmuslikke eluviise,» sõnab Adamberg.
Soolebakterite üks ülesannetest on kiudainete lagundamine ja nendest hapete tootmine. Hapete tootmine on biokeemiliselt sama, mis toimub piima, kurkide vm toiduainete hapendamisel, mille käigus piimasuhkur, glükoos või muu suhkur muudetakse piimhappeks, äädikhappeks ja teisteks hapeteks.
Seedetraktis erineb see protsess sellepoolest, et bakterid peavad kõigepealt suhkrute saamiseks kiudained lagundama lihtsuhkruteks. Kuna kiudainete struktuure on sadu, siis on nende lagundamiseks vaja ka sadu või isegi tuhandeid ensüüme, mis ei mahuks ühte bakterisse ära. Seetõttu ongi välja kujunenud bakterite kooslus, milles igal liigil on oma ülesanne. Bakterid toidavad üksteist ehk ühe bakteri väljutatav produkt on teisele bakterile söögiks. Nii tagatakse mitmekesise mikrobiootaga piisava koguse erinevate kiudainete lagundamine ja hapete teke seedetraktis.
Toiduteadur soovitab poes käies mõelda sellele, mida headele bakteritele süüa osta. «Heade ja halbade valikute tegemiseks ei pea tormama analüüse tegema, vaid alustada võiks oma elustiili analüüsist. Juba paar päeva enesejälgimist aitab aru saada puudustest, mida võiks parandada.»
Kiudainete päevane vajadus on 30–40 grammi, aga olulised on samuti kiudainete allikad. «Kui süüa norm täis ühest kiudainepakist, põhjustab see kindlasti lisaprobleeme. Nii soodustame ainult valitud bakterite arengut seedetraktis. Mitmekesise mikrobioota saamiseks on vaja süüa erinevaid kiudaineid. Bakterid on samamoodi spetsialiseerunud eri tööde peale, nagu inimühiskonnas autojuhid, ehitajad või õpetajad,» selgitab Adamberg mikrobioota tervisega seonduvat.
Näiteks sisaldavad õunad pektiini, mis aitab kaasa võihapet tootvate bakterite kasvule. Samas kui rukis sisaldab fruktaane, mida lagundavad bifidobakterid. Nii on õun ja banaan väga erineva kiudainelise koostisega ning kumbki pole selles osas võrreldav kapsa ja kartuliga. «Tärkliserikaste toiduainete puhul tuleb arvestada ka sellega, et nende toodete õige töötlus aitab rikastada toidulauda vähelõhustuva tärklisega. See on oluline komponent bakterite toiduahelas ja kasuliku võihappe tekkes. Kui värskelt auravast kartulipudrust seedub peensooles praktiliselt kogu tärklis, jääb jahtunud keedukartulist 10–20 protsenti tärklisest bakterite toidulauale.»
Lihtne viis mitmekesise mikrobioomi saavutamiseks on valida iga päev vähemalt üks toode igast kiudainegrupist ja tarbida piisavalt vett. Kiudained seovad vett ja tagavad selle, et kõht läbi käiks. Kui toiduga saab inimene 1–1,5 liitrit vett päevas, tuleks 0,5–1 liitrit juurde juua vee või taimeteena, millesse pole lisatud suhkrut.
Kui tekib tahtmine ampsata šokolaadi või haarata saiakese järele, on parem lahendus rüübata lonks vett. Magusa ja rasvarikka kiirtoiduga endale meelerahu tekitamine on teaduri kinnitusel halvim valik soolebakteritele, sest siis puuduvad vajalikud kiudained, mis on kasulike bakterite jaoks peamine energiaallikas.
Kui eeltöö on tehtud, võib ette võtta põhjalikuma ja personaalsema plaani oma elustiili muutmiseks. Selle jaoks peab tegema märkmeid liikumis- ja toitumisharjumuste kohta, võiks teha analüüse või uuringuid terviseseisundi hindamiseks ning kindlasti tuleks arutada toitumisnõustaja või perearstiga, kas ja milliseid muudatusi elustiilis ette võtta.