«Ma olen rõve, kole, paks, mõttetu» ja teisi enesekriitilisi torkeid, mis enesesõbralikkuse vastu välja vahetada

Enesesõbralikkus tähendab enda kohtlemist nii, nagu kohtleksid sõpra, kes seisab silmitsi raskustega, enda vastu lahke olemist, kui kannatad. Foto: Shutterstock

Psühholoogina kuulen inimesi sageli ütlemas ülimalt enesekriitilisi lauseid ja ehk on seda tüüpi mõtted Sullegi tuttavad: «Mida rohkem ennast kritiseerin, seda enam arenen ja mul on lootust saada edukaks», «enesekriitika on vahel küll kurnav ja surub mind maadligi, aga kokkuvõttes aitab see mul oma vigadest õppida ja paremini teha.» Või oled end tabanud umbes selliselt teemaarenduselt: «Soovin, et oleksin vähem enesekriitiline, aga ei suuda enda materdamist kuidagi lõpetada. Olen kuulnud, et ennast peaks armastama, aga ma tõesti ei meeldi endale.»

Inimestena oleme harjunud end motiveerima sisemise kriitiku kaudu. Tihti kohtleme väljakutsete või ebaõnnestumistega silmitsi seistes ennast karmimalt, kui kohtleksime mõnda oma kallist sõpra. Inimmeele automaatne reaktsioon kipub raskel hetkel olema hukkamõistev kriitika enda vastu, mis piltlikult väljendudes on justkui maaslamaja jalaga tagumine. Elades ajajärgul, mil üks ühiskondlik kriis vahetub teisega ning me kõik puutume moel või teisel kokku raskuste, ootamatuste, ebakindlusega, on võtmetähtsusega küsida, kuidas Sa endasse suhtud, kui asjad ei lähe hästi? Kas enesekriitilise refrääni ketramine oma peas on tõesti parim viis raskuste ületamiseks, eesmärkide saavutamiseks ja unistuste ellu viimiseks?

Enesekriitika kasu ja kahju

Enesekriitikast on raske loobuda, sest tundub, et see annab midagi kasulikku – võimaluse paremaks inimeseks muutuda. Siin võin anda sooja soovituse – uuri mõnda oma enesekriitilist mõtet lähemalt, küsides milline heatahtlik soov või üllas taotlus Sinu jaoks võib olla selle mõtte taga. Näiteks «kuidas ma ometi ei suuda trennis käia, nagu teised, ainult logelen diivanil» võib endas peita igati kasulikku soovi. «Tahan, et oleksin füüsiliselt paremas vormis.» Sisemise kriitiku kavatsus võib olla hea, kuid kuidas on lood selle meetodiga, kuidas ta oma sõnumit edastab?

Kuigi enesekriitika kasuteguriks tundub olevat just motivatsiooni tekitamine, siis paradoksaalsel kombel võib kriitiline sisekõne hoopiski vähendada usku oma võimetesse ning tekitada olukorra, kus meil on raske endast parimat anda.

• Enesekriitika võib takistada eesmärkide saavutamist, soodustades ebaõnnestumise hirmus enda saboteerimist, näiteks tegevuste viimasele minutile jätmist.
• Lisaks on teadusuuringud näidanud rohke enesekriitika tugevat seost selliste vaimse tervise probleemidega nagu depressioon, söömishäired ja ärevus. 

Enesesõbralikkus toob kasu ilma kahjuta

Mis võiks olla tervislikum viis sisemise dialoogi pidamiseks, et ennast motiveerida, tegutsema julgustada ja raskel hetkel toetada? Mis võiks olla selline viis, mis toob kaasa vähem stressi, ärevust, meeleolulangust, enda enesekindluse õõnestamist sõnade ja tegudega?

Ameerika psühholoog Kristin Neff on välja pakkunud ning laiemale üldsusele tutvustanud enesesõbralikku lähenemisviisi. Enesesõbralikkus tähendab enda kohtlemist nii, nagu kohtleksid sõpra, kes seisab silmitsi raskustega, enda vastu lahke olemist, kui Sa kannatad. Teadusuuringud kinnitavad, et mõned kasutegurid, mis enesesõbralikkuse rakendamine kaasa toob, on: depressiooni ja ärevuse sümptomite ning stressi, perfektsionismi ja häbitunde vähenemine, samas suurem eluga rahulolu, õnnelikkus, enesekindlus, optimism, uudishimulikkus, tänulikkus; parem toimetulek kroonilise terviseprobleemiga; vähem hirmu läbikukkumise ees, uuesti proovimine pärast ebaõnnestumist. 

«Jah, aga kui ma ainult endal pead paitan ja lahkesti räägin, siis ma ei õpi ju oma vigadest ja jäängi diivanile logelema», võib seepeale skeptik mõelda. «Enesekriitika aitab ju mõista, mida ma valesti tegin ja järgmine kord paremini teha.» Oot-oot, kas see on ikka materdav enesekriitika, mis aitab mõista või ratsionaalne analüüsimine? Võrdle neid kahte lauset: «Ma olen täielik loll ja mõttetu inimene, ma ei saa kunagi hakkama, ma pean suutma seda paremini teha.» või «See läks valesti, ma proovin järgmine kord teisiti teha.» Kas kõlas erinevalt?

Kuidas asendada enesekriitika enesesõbralikkusega?

Kuna töötan psühholoogina, siis kuulen oma vastuvõtul inimesi sageli iseendast rääkimas ja kahjuks on nendes juttudes ka palju enesekriitilisi lauseid. Kas mõni neist tuleb Sullegi tuttav ette? Annan kohe igaühe juurde ka soovituse, kuidas siis ikkagi endaga sõbralikumalt suhelda.

Jälle ma ei saanud hakkama, ei osanud, kukkusin läbi.

Enesesõbralik vastus: See on raske hetk minu jaoks, kui asjad ei õnnestunud nii, nagu soovisin. Raskused kuuluvad vahel inimeseks olemise juurde. Soovin, et õpiksin ennast keerulisel hetkel toetama. Ma olen enda jaoks olemas ja toetan ennast. Millise väärtusliku õppimise saan sellest kogemusest endaga kaasa võtta?

Ma ei ole piisavalt palju saavutanud, teistel on rohkem, teised on paremad. Ma olen mõttetu.

Enesesõbralik vastus: Ai, kui valus ja raske on tunda sellist rahulolematust iseendaga. Nii nagu mina olen rahulolematu endaga, on ka teised inimesed vahel rahulolematud endaga. Soovin, et õpiksin sammhaaval, kuidas olla enda jaoks olemas, enda vastu sõbralikum ja mõistvam, et mul oleks julgem tunne oma eesmärkide suunas liikumisel.

Ma olen rõve, kole, paks, vastik.

Enesesõbralik vastus: On asju, millega ma praegu oma keha juures rahul ei ole. See on raske hetk niimoodi tunda. Ma soovin, et õpiksin tasapisi olema enda ja oma keha vastu natuke leebem ja sõbralikum. Mul on niigi raske ja endale halvasti ütlemine teeb enesetunnet veel kehvemaks. Mida ma saaksin täna teha, et oma keha eest paremini hoolitseda?

Ma ei tohi tunda viha ja ärrituda. Olen halb lapsevanem.

Enesesõbralik vastus: Ma mõistan, miks ärritun ja tunnen viha selles olukorras. Väga inimlik on selles olukorras ärrituda. Ka mina olen kõigest inimene ja võin vahel kogeda viha. Viha tunda on okei. Ma saan sammhaaval õppida, kuidas oma viha juhtida, et selle emotsiooniga endale ja teistele liiga ei tee.

Sõnadest tegudesse

Lahke ja sõbralik sõna aitab luua ruumi, kus on lubatud olla iseendana, ebatäiuslikuna, oma tunnete ja kogemustega, lihtsalt inimesena, nii nagu me kõik oleme. Mõistev ja toetav sõnum loob turvatunnet, julgust proovida uuesti, võtta vastu väljakutseid. Ma ei pea enam kartma iseenda loodud kurja piitsutavat kubjast või kaaslaste arvamust. Tean, et ükskõik, kuidas mul elus läheb, mind ootab kodus ja iseenda sees tõeliselt hea sõber, kes hukkamõistu asemel pakub mõistmist ja julgustust.

Aga enesesõbralikkus ei väljendu ainult sõnades, vaid ka tegudes, mida teeme enda heaks. Enesesõbraliku mõttemeele lemmikküsimused on: «Mida ma praegu päriselt vajan? Mida mul vaja on, et ennast veidi paremini tunda ja pakkuda endale hoolitsust tervislikul moel? Kas ma päriselt vajan krõpsupakki ja õhtu otsa diivanil vedelemist? Kas ma vajan tund aega telefonis skrollimist, et mitte tunda seda ebamugavat emotsiooni? Või on see päriselt hoopis kõne sõbrale, mida ma vajan, jalutuskäik looduses, tass teed, lemmiklooma kallistamine, inspireeriva raamatu lugemine, magamine, puhkehetke võtmine? Võib-olla aga on see hoopis kellelegi või millelegi «ei» ütlemine, edasilükatud tegevuse ärategemine, päevakava koostamine või mõne ebatervisliku harjumuse asendamine tervislikuga.»

Kriitiline hääl meie sees võib olla tugevalt juurdunud ja tihti ulatuvad need juured lapsepõlveni. Oleme sisemiselt omaks võtnud kellegi teise hääle, kes on meiega nõudlikul ja kriitilisel moel suhelnud. Nii nagu kriitikamuster on meie osaks kujunenud ajapikku, saab ka enesesõbralikkuse mustrit juurutada aegamisi. Jõupunkt muutuse elluviimiseks on siin ja praegu olevikuhetkes. Ma ei saa ega pea otsustama olla enesesõbralik terve oma edasise elu. Ainus, mida saan teha, on heasoovliku uudishimuga uurida, kuidas suhtun endasse praegusel hetkel ning millist toetavat sõna ja tegu enda heaks vajan just praegu.