Psühholoog jagab, kuidas märgata lähisuhtevägivalla all kannatavat kolleegi

Lähisuhtevägivald. Fotolavastus. Foto: Shutterstock

Eestis käib tööl üle 600 000 inimese. Värskest Statistikaameti uuringust selgus, et lausa 41% naistest ja 33% meestest on kogenud paarisuhtes vägivalda. Enamus neist käib igapäevaselt tööl ehk töökollektiivides on nii lähisuhtevägivalla toimepanijad kui ka nende ohvrid. Kliiniline psühholoog Katrina Heinmets toob välja, miks on oluline märgata lähisuhtevägivalla all kannatavat kolleegi ja kuidas teda aidata.

«Vaimse, füüsilise, seksuaalse ja majandusliku lähisuhtevägivalla mõju on laiaulatuslik ning avaldub inimese erinevates eluvaldkondades ja rollides. Nii väga kui era- ja tööelu lahus hoida ka ei püüta, on inimene ikkagi üks tervik. Tahes-tahtmata kõike, mis toimub eraelus, ei ole võimalik nö koju jätta ning on loomulik, et meid mõjutavad elusündmused, nii rõõmsad kui kurvad, annavad endast märku ka töökeskkonnas,» sõnas kliiniline psühholoog Katrina Heinmets.

Ta rõhutas, et lähisuhtevägivalla mõju inimesele võib olla väga erinäoline ning sõltuda paljudest teguritest, muuhulgas sellest, kui pikalt vägivaldses suhtes oldud on. Sellegipoolest saab välja tuua teatud tagajärgi, mida lähisuhtevägivalla kogemine esile võib kutsuda. «Kontrolliva käitumise, pidevate süüdistuste, ettearvamatuse ja hirmu käes elamine tähendab pikaaegset stressiolukorda, mis võib väljenduda näiteks kõrgenenud ärevuses, püsivas meeleolulanguses, unehäiretes, üldises kurnatuses või erinevates valukaebustes. Inimene, kelle enesekindlust on süstemaatilselt õõnestatud, muutubki üha ebakindlamaks, hakkab eneses kahtlema ning tunneb toimunu eest endal süüd. Ajapikku muutub see, millisena näeb inimene ennast, teisi inimesi ning kuidas vaatab elule terviklikult,» kirjeldas Heinmets.

Lähisuhtevägivald mõjutab töösooritust

Töökeskkonnas võib lähisuhtevägivalla mõju märgata töösoorituses ja suhtluses. «Kui inimene on magamata, stressis ja ärev, siis on üsna loogiline, et see mõjutab negatiivselt tema sooritust ka tööl. Töösooritus võib osutuda ka muutlikuks ehk mingitel perioodidel on sooritus tavapärane ja mingitel perioodidel häiritud, olenevalt, mis parasjagu suhtes toimub,» sõnas Heinmets. Lisaks sellele võib muutust märgata inimese käitumises. «Näiteks kolleeg, kes muidu oli seltsiv ning rõõmsameelne, võib muutuda üha eemaletõmbunumaks, vaiksemaks ja loobub ühistegevustest,» lisas kliiniline psühholoog. Samuti võivad sageneda pealtnäha seletamatud töölt puudumised või hilinemised, sest kontrolliva vägivalla puhul on sageli eesmärgiks saboteerida ohvri tööl käimist ja muuta ta seeläbi endast majanduslikult sõltuvaks.

Kliiniline psühholoog Katrina Heinmets on veendunud, et igal kolleegil ja tööandjal on võimalus märgata lähisuhtevägivalla all kannatavat kolleegi ning suunata inimene abi poole. «Märkamisel on abiks, kui juhindume kahest märksõnast – muutus ja ebatavalisus. See tähendab, et miski inimese tavapärases olekus või käitumises muutub, või jääb silma miskit tavapäratut, mis justkui kuidagi ei klapi. Näiteks, kui kolleeg tuleb kuumal suvepäeval tööle kõrge kaelusega ja pikkade varrukatega kampsuniga, võib see viidata kehavigastuste varjamisele,» kirjeldas Heinmets.

Märgid, mis võivad viidata lähisuhtevägivallale:

• Füüsilised vigastused – kui kolleegil on näha vigastusi, marrastusi või märke, et inimene püüab vigastusi varjata kas tavapäratu meigi või riietusega.
• Väsimus ja kurnatus – kui kolleeg on silmnähtavalt kurnatud, sealhulgas ka peale nädalavahetust või puhkust, siis tasuks kolleegidel ja tööandjal sellele tähelepanu pöörata.
• Suhtlusstiili muutus – kui eelnevalt seltsiv kolleeg muutub ühtäkki passiivseks ja isoleerituks, ei soovi kolleegidega enam suhelda ega ühisüritustel osaleda.
• Emotsionaalse enesetunde muutus – kui on märgata kestvat kurvameelsust, ärevust või hoopis emotsionaalset tuimenemist, siis see võib väljendada lootusetust, süü- ja häbitunnet.
• Sagedased häirivad kõned ja sõnumid – kui näib, et kolleeg on peale teatud kõnesid või sõnumeid häiritud, siis võib see viidata kontrollivale vägivallale.
• Pealtnäha seletamatud töölt puudumised või hilinemised – kui kolleeg võtab tihti haiguspäevi või puudub ootamatult. Või hoopiski vastupidi – inimene just väga soovib tööl olla, sest see on tema viis vältida kojuminemist.
• Ülivalvsus tavapäratute asjade suhtes – näiteks inimene jälgib hirmuga, et telefonikõned ei jääks vastamata või et ta pärast tööpäeva ei jääks minutitki hiljaks, sest partner ootab teda. Samuti võib väljendada lausa meeleheidet, kui ilmneb ootamatu vajadus planeeritust pikemalt tööl olla.
• Töösoorituse muutus – kui kolleegi sooritus tööl langeb või muutub katkendlikuks, tekib rohkem vigu, tähelepanu- ja keskendumisvõime on häiritud, inimene on rohkem hajevil. Võib ka olla, et inimene oma üha suurenevas ebakindluses ja vigade tegemise hirmus kontrollib iga oma ülesande üle ning sooritab neid äärmusliku hoolikusega.
• Partneripoolne käitumine – kui kolleegi tuuakse igapäevaselt kindlal kellaajal tööle ja tullakse järgi, siis ühelt poolt võib see näida armsa romantilise žestina, kuid samas võib see olla ka märk ülikontrollivast kaaslasest.
• Kahtlane tarkvara tööarvutis või -telefonis – jälgimise eesmärgil võib vägivallatseja paigaldada töövahenditesse jälgimisseadmeid, mis on tõsine turvarisk ka tööandjale.

Katrina Heinmets nentis, et mitmed nendest märkidest ei ole ainult lähisuhtevägivalla spetsiifilised, vaid võivad peegeldada erinevaid raskusi, millega inimene oma elus kokku puutub. «Põhjusest olenemata on oluline, et kui kolleeg või tööandja märkab kasvõi ühte asja, mis paneb neid muretsema, siis ei vaadataks tähelepanekust mööda. Kui kolleegid saavad omavahel hästi läbi ning usaldavad üksteist, siis on inimlik minna kolleegi juurde ja öelda privaatselt, et miskit murettekitavat on märgatud ning ollakse vajadusel olemas. Kui aga inimene ei oska või tihka seda ise teha, siis tuleks leida keegi, kellele märgatu delikaatselt edasi anda,» selgitas Heinmets. Ta lisas, et inimestel, kes kogevad lähisuhtevägivalda, võib olla väga raske tulla ise oma olukorrast rääkima, sest neid valdab sageli häbi- ja süütunne. «Ka juhul, kui märkaja ise esimese sammu teeb, ei pruugi inimene olla valmis oma elus toimuvat jagama, kuid sedasi pöördudes jääb talle uks avatus – ta saab sõnumi, et ta ei ole üksi ning keegi on valmis teda toetama,» lisas psühholoog.

Psühholoog lisas, et oluline on siin jälgida iseenda suhtumist. «Kui märkad kolleegis mingeid muutusi, siis võta eelduseks, et ju tal on mingi põhjus. See võib olla lähisuhtevägivald või ka mõni muu probleem. Sedasi oleme häälestatud mõistmisele,» selgitas Katrina Heinmets.

Psühholoog nentis, et kui kolleegil puudub valmisolek rääkimiseks, siis on võimalik valmisolekut ka kasvatada. «Inimene ei pruugi veel ka ise tunnistada enda suhtes toimuvat või mõtestada seda kui lähisuhtevägivalda. Siin saavadki tööandjad või kolleegid olla toeks ning anda märku, et tema turvalisus on oluline ning et uks on lahti, kui soovitakse rääkida,» lisas Heinmets. Kui tekib kahtlus, et inimese elu on ohus või kui peres on lapsed, kes on ohus, siis tuleb koheselt teavitada hädaabinumbrit. Vajadusel saab konsulteerida ka naiste tugikeskuse spetsialistidega. «Kolleeg või tööandja ei pea astuma abistaja rolli, temast ei pea saama tugiisik. Tööandja ja kolleegi roll on märgata ja toetada abile jõudmisel,» mainis Heinmets.

Mida mitte teha, kui kahtlustad lähisuhtevägivalda

Katrina Heinmets tõi välja, et teinekord küll märgatakse erinevaid murettekitavaid signaale, kuid märgatu jäetakse vastuseta ehk ei reageerita. «Reageerimata jätmine võib kanda sõnumit, et kolleegist ei hoolita ning ta on selle kõigega üksi,» kirjeldas psühholoog.

Samuti tuleb kuulata hinnanguvabalt ja hoiduda usutlemisest. «Kuula hinnanguvabalt. See tähendab muuhulgas, et tuleks hoiduda hinnangut sisaldavatest küsimustest. Näiteks miks sa juba ammu pole sellest suhtest lahkunud,» selgitas Heinmets. Lisaks sellele ei tasu hakata koheselt nõu andma ilma teadmata, millises olukorras inimene täpselt on. Läbimõtlemata sammud võivad teatud juhtudel ka hoopis vägivalda eskaleerida.

Tööandja võimuses on vähendada lähisuhtevägivalla mõju

Kliiniline psühholoog Katrina Heinmets usub, et tööandjatel on ülioluline roll, kuidas lähisuhtevägivalla teemale tähelepanu pöörata. «Tööandja saab kõigile töötajatele saata selge sõnumi, et turvalisus on töökeskkonnas ja -kultuuris norm ning vägivalda ei tolereerita, juhtugu see töökeskkonnas või kodus. Samuti saab tööandja väljendada, et tema huvi on töötajaid kui inimesi hoida ning nende turvalisus on prioriteet,» tõi Heinmets välja esimese aspekti.

Samuti saab tööandja tähelepanu pöörata vägivalla ennetusele ja märkamisele. «Ühelt poolt teemaspetsiifiliselt harida kollektiivi, mis on lähisuhtevägivald ning kuidas seda märgata. Kui mõistame paremini vägivalla olemust, märke ja mõju, on see üks võimalus, kuidas tööandja saab oma töötajaid rohkem hoida. Teiselt poolt panustades töökeskkonna kui turvalise ruumi mudeldamisse, et edastada selge sõnum - turvalised suhted on norm,» ütles Heinmets.

Psühholoog kirjeldab, et kõige ohtlikumat liiki lähisuhtevägivalla puhul ei suuda inimene lõpuks tööl käia ja on täielikult isoleerunud. «Kui tööandjal on kahtlus, et tegemist on lähisuhtevägivalla juhtumiga, siis üks oluline asi, millega tööandja saab toetada, on tagada kannatanule töölkäimise võimalus. Seda eriti faasis, kui käes on lahkuminek või kohtuvaidlused. Sagedasti on majanduslik sõltuvus üks neist põhjustest, miks on vägivaldsest suhtest keeruline lahkuda. Kui tööandja säilitab sissetuleku, siis on tõenäosus uue elu alustamiseks suurem,» kirjeldas Katina Heinmets.

Abi on olemas, sa ei ole üksi!

Kui sul või su lähedasel-tuttaval on probleem, siis saad abi küsida mitut moodi. Uuri täpsemalt www.palunabi.ee.

Ohvriabi kriisitelefon on 116 006 ja töötab ööpäev läbi. Hädaolukorras helista 112.

President Kersti Kaljulaid

Eestis on lähisuhtevägivalda nii palju, et see mõjutab iga Eesti inimest. Seni on lähisuhtevägivalla ennetamise ja tagajärhedega tegelemise teemasid rahastanud ja kureerinud peamiselt riik. Me oleme ühiskonnana viimastel aastatel sel teemal rohkem rääkima hakanud, aga suurte ühiskondlike muutuste elluviimiseks peame ka vastutust võtma palju laiemalt. Igaühel on selles roll, igaühel on võimalus panustada – ettevõtted ja vabakonnad, riik ja ülikoolid, igaüks meist oma tutvusringkonnas, tööl või trennis. Eestis käib tööl üle 600 000 inimese (sh erasektoris umbes 500 000 inimest), sealhulgas järelikult ka lähisuhtevägivalla toimepanijad ja nende ohvrid, kes kogevad kodus rasket vaimset, füüsilist ja seksuaalset vägivalda. Tööandja saaks siin olla oluline ennetaja, märkaja ja abistaja, kuid täna see Eestis veel nii ei ole. Samas on maailmas näiteid, mida saab üle võtta ja edukalt rakendada ka Eestis, selle eelduseks on teadlikkuse tõstmine. Õnneks näitavad vestlused Eesti ettevõtete tipp- ja personalijuhtidega, et pinnas on viljakas ning Eesti ettevõtted on valmis seda vastutust võtma.

President Kaljulaidi Fond korraldab 5. detsembril juba teise lähisuhtevägivalla-teemalise konverentsi «Koos tugevamad», et üheskoos arutleda, milline on igaühe roll ja panus lähisuhtevägivalla olukorra parendamisel. Kõik näevad, kuidas me liigume vaikselt paremuse poole. Ja kõik teavad ka viise, kuidas seda kiirendada. Eri osapooled: tugikeskused, politsei, kohus - saavad või on hakanud aru saama, et nende panus on väga oluline. Panus sellesse, et iga ohver saaks abi. Ja usuks, et ta saab abi.