17-aastase noore aus vastus: miks noored veibivad?

E-suitsetamine ehk veipimine. Foto: Arvo Meeks / LEPM

Miks noored veibivad? 17-aastane gümnasist selgitab, miks noored selle halva harjumuse haardes on. 

Kui minu toona 11-aastane sugulane paar aastat tagasi rääkis, et tema koolis kõik veibivad, ei üllatanud see mind sugugi. Kõigil ei ole oma veipi, aga veip on selline asi, mis on teinud igast teisest noorest pühapäevasuitsetaja.

Isegi kui noorel endal veipi ei ole, on kellegi teisel, eriti peol, ikka, ja siis tehakse teise oma. Koolis kasutatakse veipi stressi maandajana. Eriti gümnaasiumiastmes ongi stress suur, kas saad kõik asjad õigeks ajaks ja hästi tehtud. Üks põhjus, miks veip on populaarne, on see, et kõik teevad. Nooremate ehk päris laste seas on emotsioon: see on nii äge!

Aga need kaheprotsendilised veibid, mida Eestis müüakse, mingit litti ei pakku (ei mõju väga), kui oled saritegija. Need, mis mõjuvad, on viieprotsendilised – need on hullemad kui tavaline suits, laksu mõttes. Nende jaoks on omad diilerid, ja vahel on noored ise diilerid. Veipi müüakse sotsiaalmeedia kaudu, kinnistes gruppides. Võib-olla peaks riik panema suurema kontrolli sotsiaalmeediale. Seal liigub palju igasugust kraami. Sotsiaalmeedias toimub õudseid asju, kõik käib sotsiaalmeedia kaudu.

Peol teevad ka need, kes muidu ei tee

Suitsetamine peol on nagu õhtusöögilauas söömine. On ka seltskondi, kus ei suitsetata, aga peol alati vähemalt ühel tüübil on veip, mida kõik teevad. Noored ei saa aru, et see on mingi probleem – kui teed, oled lahe tegelane. See on ajuvaba, kui kättesaadav see on.

Tavalist suitsu ei tehta, kuna siis jääb hais külge ja seda ei saa toas teha. Aga veibiga haisu ei jää ja rõvedat maitset suhu ka mitte. Kui rääkida noortest 18+, siis seda teadvustatakse, et veipimine on halb ja et see on probleem. Väga palju on noorte seas pühapäevasuitsetajaid, kes teevad ainult peol. Levinud on suhtumine, et vahet pole, kui suren noorelt ära – naljaga muidugi öeldakse selliseid asju.

See oleneb ka seltskonnast, kus sa leiad kellegi, kellel on veip käepärast. Mõnes seltskonnas kõik suitsetavad. 10. klassis teevad suitsu, 11. klassis hakkavad veipima, 12. klassis hakkavad poisid mokatubakat kasutama. See on selline nooruse asi, osa jääb tegema, aga paljud hiljem lõpetavad, mingis vanuses tuleb mõistus pähe.

Kõik teavad, et see on halb

Probleem ei ole ainult see, kui noor inimene suitsetab, suur probleem on see, et lapsed ei tea, kes nad on. Nad ei suuda isegi suhkrutarbimist kontrollida! Kui mõni asi anda lapse kätte, kes ei anna endale aru, mis see tegelikult on, on väga suur tõenäosus, et ta jääbki tegema, sest ta ei arva, et see on halb.

Minu ümber kõik teadvustavad, et see on halb. Viieprotsendilist veipi on väga lihtne kätte saada, saadad sõnumi snäpis ja siis tulebki noor poiss ja annad sularaha üle. See on niivõrd lihtne. Tavalised tarbimise faasid on sellised – alustatakse kangest suitsust, minnakse lahjema peale ja tahetakse ära lõpetada. Üritatakse lahja peale minna, aga see on ka väga raske. Samuti otsitakse abi nikotiiniplaastritest, et sõltuvusest lahti saada.

Reaalselt riik ei saa mitte millegagi hakkama! Kõik on suur sahkermahker. Kui riik ei suuda kontrollida narkootikumikude liikumist, kuidas siis eeldada, et ta suudab palju süütumat asja – veipi – kontrollida.