Milline roll on dopamiinil tegelikult meie ajudes?

Dopamiini nimetatakse motivatsiooni molekuliks, mis juhib meie motivatsiooni, emotsioone, aktiivsust, vererõhku, und ja keskendumisvõimet. Foto: Shutterstock

Dopamiin on osa meie aju limbilisest osast, mida seostatakse tihtipeale ainult positiivsete kogemustega. Nüüd on meditsiinikooli teadlased teinud uuringu, millest selgub, milline on dopamiini päris roll meie ajudes. 

Meditsiinikooli teadlased tegid uuringu, et mõista, kuidas mängib aju neurotransmitter dopamiin rolli nii positiivsetest kui negatiivsetest kogemustest õppimisel.

Dopamiin on ajus toodetud neurotransmitter, mis toimib keemilise sõnumikandjana, hõlbustades sidet aju ja keha närvirakkude vahel. See osaleb sellistes funktsioonides, nagu liikumine, tunnetus ja õppimine.

Kuigi dopamiin on enim tuntud oma seose poolest positiivsete emotsioonidega, uurivad teadlased selle rolli ka negatiivsetes kogemustes.

Wake Foresti ülikooli meditsiinikooli teadlaste uus uuring näitab, et dopamiin osaleb nii positiivsetest kui ka negatiivsetest kogemustest õppimise protsessis, võimaldades ajul kohandada oma käitumist karistuse või premeeritud tasu saamisel.

«See on esimene inimestel tehtud uuring, mis uurib, kuidas dopamiin kodeerib auhindu ja karistusi ning kas dopamiin peegeldab optimaalset õpetamissignaali, mida kasutatakse tänapäeva kõige arenenumates tehisintellektiuuringutes,» kommenteerib Wake Foresti ülikooli meditsiinikooli füsioloogia ja farmakoloogia dotsent Kenneth T. Kishida. 

Sel ajal, kui osalejad operatsioonisaalis ärkvel olid, mängisid nad lihtsat arvutimängu. Mängu mängides mõõdeti dopamiini aju juttkehas, mis on oluline tunnetuse, otsuste tegemise ja koordineeritud liigutuste jaoks.

Mängu ajal osalejate valikuid kas premeeriti või karistati reaalse rahalise kasumi või kahjumiga. Dopamiini taset mõõdeti pidevalt, üks kord iga 100 millisekundi järel, mängu kõigis kolmes etapis.

«Leidsime, et dopamiin ei mängi mitte ainult rolli nii positiivsete kui ka negatiivsete kogemuste edastamisel ajus, vaid tundub, et see on optimaalne, kui proovite nendest tulemustest õppida,» ütleb Kishida.

Tema sõnul on huvitav ka see, et ajus näivad olevat sõltumatud rajad, mis seovad dopamiinisüsteemi eraldi, premeerimaks ja karistamaks kogemusi.

Väidetavalt näitavad teadlased üllatavaid tulemusi, sest need kaks teed võivad kodeerida rahuldust pakkuvaid ja karistavaid kogemusi veidi nihkes ajakavas, mida ajas eraldab vaid 200–400 millisekundit.

See, et dopamiin osaleb ka negatiivsete emotsioonide tundmisel, aitab paremini mõista depressiooni, sõltuvuse ja sellega seotud psühhiaatriliste ja neuroloogiliste häirete aluseks olevaid mehhanisme.