Maksasiirdamine annab võimaluse lõppstaadiumis maksahaigusega patsientidele

Eestis ja Baltikumis möödus esimesest maksasiirdamisest 25 aastat, hiljuti tehti kliinikumis 140. maksasiirdamine. Foto: Tartu Ülikooli kliinikum

3. jaanuaril 2024 möödus Tartu Ülikooli Kliinikumis, Eestis ja Baltikumis esimesest maksasiirdamisest 25 aastat. Nende aastate jooksul on tehtud 140 maksasiirdamist, mis on andnud võimaluse 134 patsiendile.

Maksasiirdamine on näidustatud patsientidele, kelle maksahaigus on jõudnud lõppstaadiumisse ning mille puhul enam tablettravi ei ravi, vaid leevendab sümptomeid. «Maksahaiguse põhjuseid on erinevaid, viimastel aastatel sagedasemad siirdamise näidustused on maksarakk-kasvaja, C-hepatiidist põhjustatud maksatsirroos ning alkohoolne maksatsirroos. Rasket maksahaigust võivad põhjustada ka erinevad ägedad seisundid nagu ravimmürgistused ning näiteks A-hepatiidist tulenev kiirelt kulgev äge maksapuudulikkus,» rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku abdominaalkirurgia osakonnajuht ning vanemarst-õppejõud Andrei Uksov.

Maksasiirdamisi nagu kõiki teisi elundisiirdamisi tehakse Eestis ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis. 25 aastat tagasi ehk 1999. aastal dr Toomas Väli poolt juurutatud meetod eeldab väga head meeskondade ülest koostööd ning toimivat haigla- ja logistikasüsteemi nii maja sees kui väljas. Kui esimene maksasiirdamine kestis kokku rohkem kui 20 tundi, siis nüüd kulub keskmiselt 6–8 tundi. «Selle aja sisse mahub nii vana maksa vabastamine kui uue makse siirdamine. Mida kiiremini doonororgan vereringesse saab, seda paremat ravitulemust võime oodata,» kirjeldas dr Uksov. Ta lisas, et patsiendi jaoks on tegemist väga suure operatsiooniga. «Aga ka kirurgide jaoks just operatsiooni ulatuse tõttu. Teadmine, et saame aidata patsienti olukorras, kus muu enam ei aita, teeb siirdamisest tõsise väljakutse. Operatsiooni juhtimine ja operatsioonijärgne patsiendi jälgimine ei oleks võimalik ilma meeskonnatööta. Kirurgid, anestesioloogid, operatsiooniõed, anestesistid, intensiivravi personal, füsioterapeudid – see on mitme üksuse koostöö. Pärast siirdamist järgneb intensiivravi periood ning tavapärase kulu korral liigub patsient edasi kirurgiakliiniku abdominaalkirurgia osakonda. Kuna paljudel patsientidel tekib hormoonsõltuv diabeet, siis on kaasatud raviprotsessi ka endokrinoloog ning diabeediõde. Kui siirdamisejärgne periood kulgeb ootuspäraselt, kestab haiglaravi keskmiselt 4–5 nädalat ning selle aja jooksul tegeleb patsiendiga kokku mitukümmend erinevat inimest,» kirjeldas dr Uksov.

Üldine tava on, et siirdamiskeskuse kirurgid sõidavad ise järgi ka doonormaksale. «Kui saame info, et patsiendi jaoks on potentsiaalne doonor olemas, kutsutakse maksasiirdamise ootelehel olev patsient haiglasse ning samal ajal oleme mina või dr Andres Tein juba teel doonoroperatsioonile. Samal ajal, kui käib doonoroperatsioon, toimub juba retsipiendi ettevalmistus ja algab retsipiendi lõikus. Kõik peab toimuma koordineeritult. Kuna Tartu Ülikooli Kliinikum on ka Scandiatransplandi liige, on meie patsientide võimalused senisest oluliselt laiemad ning pole harvad juhud, kui doonormaks tuleb mõnest Skandinaavia riigist,» tutvustas dr Uksov töökorraldust.

Enamikel siiratud patsientidel läheb pärast operatsiooni hästi ning neil on võimalik elada täisväärtuslikku elu, muuhulgas tervisporti tehes või reisides. «Patsiendid saavad aru, et neile on antud uus võimalus, mistõttu ollakse nõus loobuma ebatervislikest eluviisidest. Siirdamisjärgne elulemus aasta pärast on 80 protsenti, viie aasta pärast 73 protsenti — igati vastavuses rahvusvahelise kvaliteedinäitajaga. Pärast siirdamist on elu lõpuni oluline immunosupressioonravi. Seejuures tuleb patsientidel käia regulaarselt järelkontrollis maksasiirdajate vastuvõtul. Kontrollis vaadatakse üle patsiendi vereanalüüsid, kus hinnatakse maksa- ja neerunäitajaid, immunosupressiooni nivood veres. Lisaks tehakse kõhuõõne ultraheliuuring, kus hinnatakse verevoolusid maksas ning sapiteede mõõtmeid. Neile patsientidele, kellel on uus maks siiratud maksarakkvähi tõttu, tehakse ka kompuutertomograafia uuring kasvaja taastekke välistamiseks,» lausus dr Uksov.

Selleks, et maksasiirdamine võimalikuks saaks, on võtmeroll elundidoonorlusel. «Elundite ja kudede loovutamisega nõustumine on hindamatu heategu, mis võib olla ainus võimalus mõne teise inimese elu päästmiseks. Tõenäosus, et inimene sureb ajusurma ja satub elundidoonoriks, on oluliselt väiksem kui see, et ta võib ise vajada koe- või elundisiirdamist. On ülioluline, et Eestis oleks piisavalt inimesi, kes on nõustuvad pärast oma surma olema elundidoonorid,» rõhutas Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor dr Virge Pall.

Dr Uksov usub, et tulevikus kasvab siirdamiste arv veelgi, tulenevalt elanikkonna teadlikkusest ja Scandiatransplandi liikmelisusest. «Dr Väli elutöö on tehtud ja maksasiirdamine Eestis juurutatud. See on väga suur väärtus, kuna võimaldab paranemist nii lõppstaadiumis maksahaiguse kui ka kasvajahaigusega patsientidele. Meie rolliks on dr Väli elutööd hoida ja edasi arendada – tagada nii siirdamismeeskondade kui ka järelkasvu olemasolu. Noortel kolleegidel peab olema missioonitunne, kõrge stressitaluvuse tase ning sügav erihuvi maksasiirdamise vastu, samuti valmidus täiendada oskusi ja teadmisi teistes maailma siirdamiskeskustes,» sõnas dr Uksov.