HEA ELU TEEJUHT ⟩ Me peame rääkima

Lähedane sõber või usaldusisik on tähtis ja kasulik, kuid suhtlus tuttavate või isegi võõrastega võib samuti vaimset tervist turgutada. Foto: Shutterstock

See ei olnud Covidi-pandeemia, mis inimesed üksteisest eraldas ja vaiksesse üksindusse määras. Sotsiaalset distantseerumist ei leiutanud pandeemiaga võidelnud riigijuhid, vaid palju varem käivitunud digirevolutsioon.

Juba ammu enne 2020. aastat oli pöidla alt väljuv ahvatlusterohke nutimaailm inimese endasse imenud ja oma pantvangiks muutnud. Vähemalt kümmekond aastat olid psühholoogid inimeste kapseldumisprotsessi murega jälginud. Pandeemia andis üksinduse-uurijatele tegevust juurde.

Uuringud näitavad, et meie seltskondlik tegevus, suhtlemine perekonna, sõprade ja lihtsalt kaaskodanikega on kahe aastakümne jooksul pidevalt vähenenud. Milleks üldse seltskond, kui guugeldades saab kõik asjad aetud? Ja varsti ületab virtuooslik AI kõiki kohmakaid inimvestlusi!

Pandeemia ajal lõid esimesena häiret noorukitega tegelevad psühholoogid, seejärel hooldekodude töötajad, kes nägid, kuidas eluõhtul niigi ahenenud suhtlusringi määratud vanakesed pandeemiaaegses suhtlusvaakumis kuhtusid.

Näiteks Richmondi ülikooli uuring kinnitas, et üliõpilastel, kellel oli pandeemia esimesel aastal vähem sõprade tuge, oli rohkem probleeme ärevuse ja depressiooniga, ent ka akadeemilise edasijõudmisega. Ka Eesti noorukitepsühholoogid ütlesid, et noored ei tule oma tiinekaeluga toime, kui neil puudub võimalus sõpsidega päriselt kontakteeruda.

Pandeemia tõi arusaama üksinduse ohtudest rambivalgusse. Korraga tunnistasid kõik suhtlemisvaegust ning et see on probleem. Sotsiaalse eraldatuse tajumine kasvas kõigis vanuserühmades.

Üksindusevastane esmaabivahend on rääkimine, täitsa tasuta sotsiaalne medikament igaühel volilt võtta. Me peame õppima jälle üksteisega rääkima. Silmast silma ja südamest südamesse – see viimane ei ole klišee, vaid meditsiiniline fakt. Vestlemise võime võib osutuda elu ja surma küsimuseks, sest neil, kellel pole kellegagi rääkida, on suurem oht haigestuda, saada infarkt, insult jm.

Vestlemine, rääkimine ja suhtlemine on meie heaoluks ja vaimseks terviseks hädavajalikud. Need võivad olla pikad arutelud sügavatel teemadel, aga abiks on isegi väiksed sõbralikud viisakuste vahetused poes kassajärjekorras või trollipeatuses.

Leidub sotsiaalseid geeniusi, kes mängleva kergusega lendlevad ühest jutuajamisest järgmisse. Küllalt leidub aga neid inimesi, kes teevad suu lahti alles viimases hädas. Pealiskaudne ameerikalik chit-chat ebaolulistel teemadel tundub neile mõttetu ajaraiskamisena, samas võib juhtuda, et pool ööd rahulikult kulgevas jutuveeretuses võivad need inimesed end koduselt tunda.

Inimesed, kellel on hulganisti juhuvestlusi, on eluga rohkem rahul kui need, kes hoiduvad «võõraid tülitamast». Parem nõrkade sidemetega jutukatkeid kui üldse mitte mingit lobisemist.

Tihtipeale inimesed väldivad sügavaid vestlusi. Neid kardetakse. Äkki me ei ole ühte meelt? Lähme veel tülligi, ja siis ma jätan endast kehva mulje…

«Inimeste heaolu sõltub suures osas nende sotsiaalsete suhete kvaliteedist, mis sõltuvad suuresti omavahelistest vestlustest,» ütles Michael Kardas Oklahoma ülikoolist, kes on uurinud, miks inimesed väldivad sügavaid vestlusi. «Kui minna vestlustes veidi sügavamale, aga ka erimeelsustega toime tuleku õppimine, võib luua selliseid sidemeid, mis teevad inimese õnnelikuks.»

Üks põhjus, miks lõpetatakse jutuajamine kiiresti või esimese pausi tekkides, on see, et arvatakse, et kui pikemalt rääkima jääda, siis läheb igavaks. Inimesed väldivad pidevalt sügavamaid vestlusi – eriti võõraste inimestega – osaliselt seetõttu, et me kardame, et vestlused tunduvad ebamugavad või et meil ei ole enam midagi öelda. Kuid uuringud näitavad, et sügavad vestlused tekitavad seotus- ja kuuluvustunnet rohkem, kui arvatakse.

Samuti eeldavad inimesed, et sügavad vestlused – eriti võõrastega – on ebamugavamad, kui nad tegelikult on. Kardas ja tema kolleegid panid osalejad paari võõrastega, kes pidid mõnikord lobisema lihtsatel pinnapealsetel teemadel, näiteks et «kui tihti te siin käite», teinekord aga sügavamatel teemadel, näiteks «kas te oskate öelda, millal te viimati teise inimese ees nutsite». Vastuste analüüsil selgus, et sügavad vestlused tundusid vähem ebamugavad, kui eeldati, ning need viisid suurema sidususe ja õnnetundeni, kui osalejad ootasid.

Arvatakse ka, et kui inimesed on juba pikalt suhelnud, siis on üksteisele kõik oluline ära öeldud, mis seal ikka enam rääkida: eeldatakse, et vestluse kvaliteet aja jooksul langeb, umbes nagu viies tahvel šokolaadi ei maitse enam sama hästi kui esimene.

Ühest uuringust selgus, et pärast uute tuttavatega peetud vestluse esimeste minutite nautimist ootasid osalejad, et nende nauding väheneb vestluste jätkudes. Tegelikkuses kogesid nad stabiilset või isegi kasvavat naudingut. Valearvestus tekkis sellest, et osalejad alahindasid oma võimet rääkida pikemalt ja sügavamalt. Juttu jätkub kauemaks, kui endale aega anda. Uuring näitas, et need, kes otsustasid vestluse esimese vaikushetke tekkides ära lõpetada, olid suhtlemisega vähem rahul kui need, kes veeretasid jutulõnga kaua ja kannatlikult.

Nüüd tuleb hea uudis neile, kes ei oska või ei viitsi pikki sügavaid jutuajamisi pidada. Ka poolvõõrastega rääkimine on vaimse tervise hoidmisel abiks.

Inimesed väldivad sageli vestlusi võõrastega, eeldades, et need on ebamugavad või pinnapealsed, kuid uuringud näitavad, et need mured võivad olla liialdatud. Teadlased julgustavad ka võõrastega rääkima. Elu on näidanud, et korduv harjutamine võib muuta võõraga lobisemise lihtsamaks ja meeldivamaks. Lähedane sõber või usaldusisik on tähtis ja kasulik, kuid psühholoogid on leidnud, et suhtlus juhuslike tuttavate või isegi võõrastega võib samuti vaimset tervist turgutada.

Töökaaslane, kellega kord nädalas kokku puutute, või loomatoidupoe müüja, kes mäletab teie kassi lemmikkrõbinaid, võivad tekitada üllatavalt mõnusa enesetunde. Inimesed, kellel on hulganisti juhuvestlusi, on eluga rohkem rahul kui need, kes hoiduvad «võõraid tülitamast». Parem nõrkade sidemetega jutukatkeid kui üldse mitte mingit lobisemist.

Nõuandeid võõrastega suhtlemiseks

• Kasutage oma uudishimu. Küsige näiteks, mida ta loeb või mis tähendus on tema huvitavatel kõrvarõngastel.
• Uuringud näitavad, et küsimuste esitamine, mis näitab, et te kuulate, võib olla üks parimaid viise, kuidas vestlus sujuvalt kulgema panna.
• Kommenteerige ja jagage hetke, kuhu olete koos võõraga sattunud, kasvõi näiteks kassajärjekorras.
• Kui olete teise inimesega samal ajal samas kohas, siis leidub alati midagi ühist.