TERVISEKOMPASS ⟩ Õueteraapia võidukäik annab lastele ja täiskasvanutele parema vaimse tervise

PM Tervis
Copy
Igal aastaajal tasub looduses viibida.
Igal aastaajal tasub looduses viibida. Foto: Shutterstock

Eesti loodus- ja loomateraapia keskuse asutaja ja psühholoog Kristi Raava ning loovterapeut Triin Varkentin rääkisid veebruarikuu Tervisekompassi saates looduse kaasamisest vaimse tervise parandamisel.

Loodusteraapia sai alguse 1983. aastal Jaapanis ning just see riik on Raava sõnul olnud selles valdkonnas teerajaja. «Juba 90ndate keskel hakati Jaapanis tegema looduse mõju kohta vaimsele ja füüsilisele tervisele uuringuid,» rääkis Raava ja lisas, et Jaapanis on väga levinud metsakümblus. Mis see õueteraapia siis täpsemalt on? «Õueteraapia on kogemusteraapia suund, mille käigus viiakse nõustamine ja teraapia siseruumist õue,» selgitab Raava ja lisab, et õueteraapia all on ka järgmised lähenemised: metsateraapia, metsakümblus, seiklusteraapia, loodust kaasav psühhoteraapia jne.

Eesti loodus- ja loomateraapia keskuse asutaja ja psühholoog Kristi Raava.
Eesti loodus- ja loomateraapia keskuse asutaja ja psühholoog Kristi Raava. Foto: Erakogu

Nimetatud lähenemisi on võimalik mujal maailmas ülikoolides õppida. Lähemad riigid meile, kes õueteraapiat praktiseerivad on Taani ja Norra.

«Olles ise 20 aastat psühholoog olnud, siis võin öelda, et meil on väga palju verbaalseid teraapiasuundi, kus me räägime ja jääme n-ö peatasandile, kuid keha jääb tahaplaanile. Õueteraapia on see, mis kaasab kõik meeled ja keha protsessi ning see on väga suur väärtus. Võib-olla on oluline küsimus, et miks meil sellist teraapiat üldse vaja on, kuid põhjus on väga lihtne. Meie elustiil ja keskkond on nii palju muutunud, et mina julgen küll öelda, et psühholoogilisi lähenemisi tuleb elustiilimuutustega kohandada, et kompenseerida neid puudusi, mis eriti esile tulevad. Näiteks me teame, et noored ja lapsed liiguvad vähe ja on ka väliskeskkonnas minimaalselt,» selgitab Raava õueteraapia vajalikkust tänapäevases maailmas.

Millist kasu annab looduses liikumine?

Uuringud on näidanud, et füsioloogilised muutused hakkavad meie kehas toimuma juba peale 15 minutit looduses viibimist. See on aeg, mida keha vajab keskkonnaga kohanemiseks. Peale seda aega stabiliseerub vererõhk, aeglustub südamelöökide sagedus, langeb stressihormoonide tase, paraneb immuunsus, aktiveerub parasümpaatiline närvisüsteem ehk keha lõdvestub ja me rahuneme. Looduses liikumine taaskäivitab meie närvisüsteemi. Sõltumata aastaajast ja ilmast on loodusel alati sama mõju olenemata sellest, kas oled sa vana või noor, naine või mees. Metsas viibimine paneb tööle kõik viis meelt: nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise ja kompimise. Eriti tugevat mõju avaldab puutumata loodus: ürgsed metsad, looduslikud veekogud, rabad ja sood.

Allikas: Postimees Tervis

Õueteraapias on väga oluline roll keskkonnal endal. Ravi efekt kliendile tuleb kokku mitmest erinevast komponendist:

  • liikumise mõjust;
  • looduse füsioloogilisest mõjust (vererõhk stabiliseerub, pulsi sagedus aeglustub, stressihormoonide tase alaneb);
  • tegevuste mõjust mida õues klient kogeb (väljakutsed, uued kogemused);
  • kõigi meelte aktiivsest kaasamisest. 

Õueteraapia ei vaja eraldi rajatisi, selleks kasutatakse olemasolevaid looduskauneid kohti, parke, aedasid, seiklusradasid, mererandasid. Näiteks toimuvad Norras paljud teraapia seansid mägironimist tehes. Varkentin, kes varem töötas inimestega kabinetis, on hakanud aina rohkem teraapiaseansse väliskeskkonda viima. «Sageli näen oma töös seda, et ma ikka pean n-ö meelitama inimesi õue tulema, kuigi mul on väga armas ruum ka, siis ikkagi küsin kliendi käest, et kas ta tahaks täna olla pigem sisetuumis või õues,» märgib Varkentin. Siiski tõdeb loovterapeut, et on ka neid kliente, kelle puhul on proovitud nii ja naapidi aga keda ei saa õue. «Kui me jube õue läheme, siis ma alati püüan tähelepanu pöörata sellele, kuidas klient end tunneb. Näiteks palun tal enne õue minemist oma enesetunnet mõõta, et kui hästi ta end skaalal ühest 10-ni praegu tunneb, et mõista, kui suur see vastupanu või ebamugavus on. Kui me oleme metsas või pargis ära käinud ja ma esitan uuesti selle küsimuse, siis inimesed ise märkavad ja saavad aru, et heaolu on

paranenud.»

Valdavalt noorte ja lastega tegelev Raava tõdeb, et täiskasvanud klientide puhul on ta näinud tugevamat vastupanu mustrit loodusesse minna. «Ma arvan, et kõik need, kes alustavad õues töötamist peavad arvestama, et täiskasvanud on sellise meelestatusega «Ega ma mingi puukallistaja pole». Siis ma olen ikka küsinud, et mida sa puude kallistamise kohta tead ja ega me tegelikult sealt kaugemale selle vestlusega ei jõuagi. See on lihtsalt üks lause, mis ringleb Eesti folklooris,» meenutab Raava muigega.

Loovterapeut Triin Varkentin.
Loovterapeut Triin Varkentin. Foto: Erakogu

Lisaks õueteraapia rakendamisele koolitab Raava ka teisi terapeute seda meetodit rakendama. Õueteraapiat tulevad õppima juba vaimse tervise taustaga seotud erialainimesed nagu loovterapeudid, psühholoogid, vaimse tervise õed aga koolitusele on ka näiteks lasteaednikud. «Õueteraapias tuleb rääkida ja selgitada, et mida looduses ja metsas olemine annab ja mul on hea meel, et noored üllatuvad ja ütlevad ikka, et nad üht või teist asja ei teadnud. Muidugi tuleb ka ise innukas olla, ilma ei saa teisi inspireerida loodusesse tulema ja selle väärtust hindama.»

Kellele sobib õueteraapia? Täpset sihtgruppi paigas ei ole ja kõigil on võimalus valida endale tubase teraapia asemel õueteraapia. «Kogemus näitab seda, et väärtuslik võimalus on see ärevatele klientidele kellel on lihtsam ennast avada liikudes ja vähesema otsese kontaktiga. Uuringud näitavad häid tulemusi ärevushäire, depressiooni, aktiivsus tähelepanuhäirega klientide puhul. Vanusel ei ole samuti vahet, lihtsalt iga vanuse grupiga tuleb arvestada oma eripäradega,» räägib Raava. Väga häid tulemusi on mujal maailmas saadud noortega, kellele sobib liikumine ja tegutsemine. – kui mahub võib jätta, kui ei mahu võib ära võtta.

Liikumine ravimeetodina on paljutõotav argiselt kättesaadav teraapiasuund nii vaimse tervise parandamiseks kui ka mälu ning teiste kognitiivsete funktsioonide tõhustamiseks. Missouri Südameinstituudi ja Missouri-Columbia Ülikooli koostöös tehtud uuring otsis vastust küsimusele, kui tõhusaks osutub füüsilise aktiivsuse tõstmise plaan sügavas depressioonis olevatele inimestele. Ravile allumatu depressiooniga patsiendid, kelle seisundis polnud 9-15 kuu jooksul vaatamata kombineeritud farmakoteraapiale paranemismärke, jagati kahte gruppi. Üks grupp jätkas farmakoteraapiaga, teisele grupile lisandus veel mõõdukas aeroobne aktiivsus - kodupõhine liikumisprogramm nägi ette viiel päeval nädalas 30-45 minutilisi jalutuskäike, millest ühte jalutamise korda nädalas saatis ka supervisioon ja nii 12 nädalat järjest. Liikumisaktiivsust tõstnud grupis ilmnes paranemise märke kõikides depressiooni ja funktsionaalsetes parameetrites. Ainuüksi farmakoteraapiat saanud grupis ei esinenud ka 12 nädala pärast mitte ühelgi juhul positiivset allumist ravile või haiguse taandumist. Liikumisteraapiat teinute hulgas ilmnes aga haiguse taandumine 26 protsendil jalutanutest ja lisaks vastas ravile positiivselt 21 protsenti uuringus osalenutest. Liikumisteraapia on seega potentsiaalne vahend ka raskemate depressioonijuhtumite ravis.

Allikas: Postimees Tervis

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles