/nginx/o/2024/02/26/15915086t1he04f.jpg)
Möödunud nädalal kõneainet pakkunud uisutreeneriskandaal puudutas servapidi ka sportlaste toitumist ja kehasid. Kuni 45 protsenti naissportlastest haigestub karjääri jooksul söömishäiresse. Kas tippsport peab tingimata eeldama standardiseeritud kehakuju ja piitsutamist või oleks aeg arusaamu avardada, arutleb toitumisnõustaja Kaisa Kopliste.
Mulle meenus kogu selle loo juures esimese asjana üks aastatetagune «Eesti Naise» artikkel, kus Anna Levandi rääkis, et tema hea vormi retsept on tühi külmkapp ja näljatunne, et ta joob lõunasöögi asemel lattet ning et keha muutumine pole paratamatus, vaid laiskus ja minnalaskmine. Lisaks nentis ta, et mida paremas vormis inimene on, seda vähem ta sööb.
2020. aastal ilmus endise iluuisutaja Johanna Alliku loo juures veel Anna Levandi arusaamu toitumisest ja söömishäiretest: tervislik söömine on lihtne – pead kulutama rohkem energiat, kui sa sööd; kui toit on peopesasuurune, siis mingeid söömishäireid ei tule; buliimia ja anoreksia tähendab seda, et otsitakse kergemat teed; kui paned näpud kurku, siis süüdista ainult iseennast.
Ülaltoodud mõttekatked ja toitumissoovitused on otsast otsani punaseid lipukesi täis pikitud ning nende rakendamine on kiirtee söömishäireni.
Probleem ei ole siin enam Levandi isikus, vaid laiemalt treenerite puudulikes teadmistes toitumisest ja füsioloogiast ning ekslikus arusaamas (nähtavasti mõnikord ka nende endi omas), justkui neil oleksid vastavad teadmised olemas. Treener on ju ometi oma ala spetsialist ning kuna alaspetsiifiline toitumine on spordi lahutamatu osa, tekibki arusaadavalt eeldus, et treeneri toitumissoovitusi tuleb usaldada. Ka keskmiste toitumisalaste teadmistega lapsevanem ei oska midagi kahtlustada. Ja nii laotakse tugev vundament madalale enesehinnangule ja söömishäiretele.
Treenerikutse saamiseks ei ole Eestis vaja mingeid toitumisalaseid teadmisi. Minu arvates on see laste ja vanemate jaoks oluline infokild.
Endine profirattur Liisi Alamaa rääkis mullu R2 taskuhäälingus, et tema sportlaskarjääri ajal oli tihti juttu sellest, et on vaja kaalu kaotada, kehakoostist muuta, aga keegi ei öelnud, kuidas seda tegema peaks. Tiimis ei olnud toitumisnõustajat, küll aga aktiivne treener, kes tegi sportlaste peal inimkatseid. Näiteks ütles, et «ärge nüüd nädal aega suhkruid sööge ja siis lisate uuesti suhkrud ja vaatame, kuidas see mõjub».
Ilma täpsemate näpunäideteta ajavad sellised juhised kergemal juhul sportlased lihtsalt segadusse, halvemal juhul tekitavad kombineerituna raske füüsilise treeninguga tõsiseid tervisehäireid.
Et temaatikat ilmestada, räägime pisut statistikast. Söömishäired ei ole liiale läinud dieet või «oma mure, kui näpud kurku ajad», vaid tõsine psüühiline probleem, millega kaasuvad sageli depressioon, keskendumisraskused, ärevus ja unehäired.
Anoreksia puhul räägime kõige kõrgema suremusega psühhiaatrilisest haigusest – selle tagajärjel sureb otseselt või kaudselt kuni 20 protsenti haigestunutest. Söömishäired tervikuna hoiavad psühhiaatriliste haiguste suremusnäitajate poolest teist kohta opioidisõltuvuse järel.
USA juhtiva söömishäirete assotsatsiooni (NEDA) andmetel on sportlaste risk haigestumiseks tunduvalt kõrgem: naissportlaste seas on esinemissagedus kuni 45 protsenti, meessportlastel kuni 19 protsenti. Üldpopulatsioonist haigestub elu jooksul kuni 10 protsenti, kusjuures ohustatumad on just lapsed ja noored, kelle seas esineb söömishäireid või häirunud söömiskäitumist kuni 22 protsendil.
Kõik need numbrid kasvavad aasta-aastalt.
Spordipsühholoog Jorgen Matsi tõmbas möödunud nädalal ERRi spordiportaalis veenvalt vaiba alt ära kõigil neil vanakooli karmi metoodika pooldajatel, kes on Levandi skandaali valguses väitnud, et sport ongi raske ja sellepärast treener peabki karjuma, sest muidu saab õpilasest lumehelbeke, kes raskustega toime ei tule.
Treeneril on võtmeroll sportlane hellalt, aga kindlalt neist raskustest läbi juhatada. Seejuures märgata, kui midagi on viltu ja oma teadmiste piires tuge pakkuda.
Kui treeneril endal teadmisi pole (ja kõiki teadmisi tal ei saagi olla), tuleb need kaasata. Meil on Eestis praeguseks juba piisavalt palju toitumisnõustajaid, spordiarste ja -psühholooge, kes suudavad sportlasi tõhusalt toetada. Laste treeningklubide puhul piisaks sellest, kui klubi tegemistesse kaasata spetsiifiliste teadmistega toitumisnõustaja, kes annab näpunäiteid sportlaste toitumiseks ning on vajadusel olemas individuaalseks konsultatsiooniks nii sportlastele, vanematele kui treenerile. Kui palgalise nõustaja jaoks pole vahendeid, võiks paar korda aastas nõustajateenust kasvõi sisse osta.
Ehkki vanem annab trenni kontekstis vastutuse treenerile üle, kutsun eelnevalt räägitu valguses lapsevanemaid üles tähelepanelikkusele.
Söömishäiretel on kuri omadus nende all kannatajaid valetama ja varjama panna. Laps saab aru, et ta käitub näljutades või oksendades valesti, aga mõtleb, et see on tema enda probleem, et ta «normaalselt» süüa ei oska, magusast hoiduda ei suuda ning paksuks läheb ja peab «kompenseerimiseks» selliseid meetodeid kasutama ning tunneb häbi. Kui puudub usalduslik suhe pereliikme või treeneriga, jääb ta oma mures üksi ning olukord eskaleerub märkamatult, aga kiiresti.
Kui laps tegeleb võistlusspordiga, tekitab see arusaadavalt ka vanemates hasarti ning lapse saavutused tunduvad justkui enda omad. Võib juhtuda, et lapsevanem «mõistab» ala halastamatust ning surub ise oma last söömise piiramise ja tema keha kommenteerimise läbi karmidele standarditele vastama, et paremaid sportlikke tulemusi näha. Sellisel puhul ei jäägi lapsel üle muud, kui uskuda, et tema väärtus seisneb tema kehas. Kas lapse vaimne ja füüsiline tervis on ikka medalite eest õiglane hind?
Toodud statistika ilmestab, et spordiga tegelevatel lastel ja noortel on tavalisest tunduvalt suurem risk söömise ja kehakuvandiga seotud probleemide tekkeks. Seega silm kinni pigistada ja loota, et sinu laps ei ole osa statistikast, sest ta on ju tubli ja tark, on lühinägelik. Räägi oma lapsega, pane tähele muutusi nii tema füüsises kui käitumises, jälgi, mis tujuga ta trennist tuleb ja tunne ta käekäigu vastu päriselt huvi. Kui sina seda ei tee, kes siis?
Ennekõike on lapsevanema võimuses luua kodus kehapositiivne ja toetav õhkkond, kus kellegi keha või toiduportsjoneid ei kritiseerita. Seega – vaata peeglisse, kas sa oled oma ellusuhtumisega lapsele heaks eeskujuks? Samuti pane tähele, kuidas laps oma kehasse suhtub, milline on tema enesehinnang ja keelekasutus. Kas ta kommenteerib teiste, näiteks trennikaaslaste kehasid?
Kogu spordilaeva me niipea kehapositiivsuse poole ei tüüri, ent edusammud needki, et me asjadest räägime, ja vaikselt, aga kindlalt, paradigmamuutust esile kutsume. Eks seda muutust tulebki laps-haaval luua, tähele pannes ja sekkudes.