Milline on elundisiirdamise olukord Eestis?
Elundidoonorluse kõige olulisem takistus on inimeste teadmatus, ekslikud eelarvamused ja tõekspidamised, kirjutab dr Virge Pall, Tartu Ülikooli kliinikumi transplantatsioonikeskuse juht.
Esimene õnnestunud elundisiirdamine teostati 1954. aastal USAs. Seitsmekümne aasta jooksul on ravimeetod levinud üle kogu maailma, tuues kasu väga paljudele patsientidele. Ülemaailmne statistika näitab, et igal aastal teostatakse maailmas kokku üle 150 tuhande elundisiirdamise. Ühe kolmandiku siiratavatest elunditest loovutavad elusdoonorid kas oma lähikondsete või ka täitsa võõraste inimeste aitamiseks, ülejäänud kaks kolmandikku eemaldatakse surnud doonoritelt.
Siiski suureneb aasta aastalt uut elundit vajavate patsientide arv ning vaatamata biotehnoloogia kiirele arengule ei ole lõppstaadiumis elundipuudulikkuse korral seni inimpäritolu elundite siirdamisele paremat alternatiivi. Paljudele patsientidele jääb elundisiirdamine paraku unistuseks, kuna doonorelundeid napib. Seejuures on elundidoonorluse kõige olulisem takistus inimeste teadmatus, ekslikud eelarvamused ja tõekspidamised.
Siit algabki poleemika, kuidas siirdamiseks sobilikke doonorelundeid juurde saada. Sageli arvatakse, et võluvõti peitub riigi seadusandluses. Tuleks vaid seadusesse sisse kirjutada, et doonoriks olemine on kohustuslik ja kohe ongi kõik hästi. Paraku tegelikkus ei ole sugugi nii lihtne. Mitmete riikide kogemus on näidanud, et kui inimesi millekski sundida, tekitab see pigem protestimeelsust, eetilisi dilemmasid ja soovi sunduse vastu võidelda. Seevastu soodsat mõju omab ühiskonna usaldus tervishoiusüsteemi suhtes, elanikkonna teadlikkuse tõstmine, meedikute selge ja empaatiline suhtlemine lahkunu lähedastega.
2020. aastal koostas Euroopa Parlament põhjaliku ülevaate surmajärgse elundidoonorluse riiklikest regulatsioonidest – 70 protsendil Euroopa riikidest kehtis siis opt-out (doonoritena arvestatakse kõiki, kes pole esitanud vastupidist sooviavaldust–toim), 26 protsendil opt-in ja neljal protsendil kombineeritud nõusolekusüsteem. Täheldati, et nõusolekusüsteemi ja doonorluse aktiivsuse vahel ei ole kindlat seost. Mõlema süsteemi korral oli nii kõrge kui madala doonorluse aktiivsusega riike. Seega tegelikult ei ole mingit alust väita, et üks süsteem oleks parem kui teine.
Eestis kehtib juriidiliselt opt-out süsteem ehk kui inimene ei ole oma eluajal selgelt väljendanud, et ta on surmajärgse elundite loovutamise vastu, käsitletakse teda võimaliku doonorina. Probleem on selles, kuidas inimese elupuhune tahe pärast tema surma meedikuteni jõuab. Elektroonse tahteavalduse on terviseportaalis allkirjastanud vaid neli protsenti täiskasvanutest. Kui tahteavaldust vormistatud ei ole, püütakse isiku soov välja selgitada lähedasi küsitledes. Lähedased ei pruugi surnud inimese tegelikku tahet teada ja võivad väljendada hoopis enda arvamust, mis ei pruugi kokku langeda lahkunu sooviga.
Sageli arvatakse ekslikult, et kui isik oma elundeid loovutada ei soovi, siis tahteavaldust täitma ei pea. Tegelikult on vastupidi – just need inimesed peaksid oma soovi selgelt väljendama ja tahteavalduse täitma. Üsna levinud on ka veendumus, et usk ei luba doonoriks olla. Teoorias ei keela ükski maailma suurim usund elundite loovutamist, seda pigem pooldatakse kui suurt ja isetut heategu teiste inimeste elude päästmiseks.
Selleks, et aru saada, kas ja kuidas Eestis praegu kehtiv korraldus toimib, vaadakem 2023. aasta numbreid.
Aasta jooksul teavitati Tartu Ülikooli kliinikumi transplantatsioonikeskust kokku 66 potentsiaalsest ajusurmas doonorist kuues Eesti haiglas. Haiglate lõikes jagunesid teavitused järgmiselt: regionaalhaigla – 37, kliinikum – 22, Tallinna lastehaigla – 2, Pärnu haigla – 2, Ida-Tallinna keskhaigla – 2 ja Lääne-Tallinna keskhaigla – 1.
Reaalselt eemaldati Eestis elundeid 30 surnud ja viielt elusdoonorilt. Elundidoonorite keskmine vanus oli 45 aastat. Riikidevahelises võrdluses kasutatakse doonorluse aktiivsuse näitajana surnud elundidoonorite arvu miljoni elaniku kohta, see number oli Eesti kohta 22 (võrdluseks: Euroopa Liidu liikmesriikide keskmine aasta varem – 20,9, sealhulgas kõrgeim Hispaanias – 47 ja madalaim Bulgaarias – 2,1; koondandmeid 2023. aasta kohta pole veel avaldatud).
Tartu Ülikooli kliinikumis tehti 2023. aastal 70 elundisiirdamist, sealhulgas 47 neerusiirdamist, 17 maksasiirdamist, neli neeru ja kõhunäärme siirdamist ning kaks kopsusiirdamist. Lisaks toimus Helsingis üks neerusiirdamine Eesti väikelapsele (neer lapse isalt) ja kolm südamesiirdamist Eesti patsientidele. Elundiretsipientide keskmiseks vanuseks oli 50 aastat.
Ootelehe konsiiliumidel arutati kokku 114 patsiendi ravijuhtusid, sealhulgas 89 juhul võeti patsient ootelehele. Aastavahetuse seisuga oli elundisiirdamise ootel kokku 73 patsienti, sealhulgal 53 ootas uut neeru, üheksa maksa, nelikopse, üks pankreast, üks neeru ja maksa ning kaks neeru ja pankreast; südamesiirdamise ootelehel Soomes, Helsingi Ülikooli keskhaiglas oli kolm Eesti patsienti.
Kokkuvõttes – Eesti doonorluse aktiivsuse üle ei saa kurta, siinkohal suur ja südamlik tänu kõigile doonoritele ja nende lähedastele. Elundisiirdamisi õnnestus eelmisel aastal teostada keskmisest enam, sealhulgas maksasiirdamisi rohkem kui kunagi varem Eesti ajaloos. Ja kuigi ootelehe konsiiliumile suunatud patsiente oli rekordiliselt palju, püsis ooteleht siiski stabiilsena.
Samas arengupotentsiaali on veel küllaga. Neid juhtusid, kus isik oleks pärast surma sobinud doonoriks, aga lähedased keeldusid, väites, et isik ei soovinud oma elundeid loovutada, oli 11. Seda on väikese Eesti kohta päris palju ja sellest on siiralt kahju, nende elunditega oleks saanud pikendada paljude abivajajate elu ning tuua seeläbi rõõmu kümnetele peredele.