/nginx/o/2024/04/12/15999386t1hf35e.png)
Kiirabiõe töö on ettearvamatu ja mitmekesine nagu kevadilm – vahel tuleb normi saada vanainimese liiga kõrge vererõhk või anda abi õnnetult kukkunule, teinekord on aga kiirabiõe kätes sõna otseses mõttes inimese elu, kui tuleb peatada suur verejooks või elustada raskes seisundis patsienti.
Tartu Kiirabi maakonna baasis töötav kiirabiõde Tuuli Klementa kinnitab, et lausa jumaldab oma tööd, sest rutiini tema ametis ei ole. «Põnev on – tuled hommikul tööle ja ei tea, mis järgmise 24 tunni jooksul (nii kaua kestab vahetus – toim) juhtuma hakkab. Võib-olla on täna ainult viis niiöelda lihtsamat patsienti, kellel mõõdame vererõhku ja nõustame. Kuid võib ka tulla väljakutse raskele liiklusõnnetusele,» kirjeldab Tuuli. Tema tööandja teeninduspiirkond laiub üle kuue maakonna: Jõgeva-, Järva-, Põlva-, Tartu-, Viljandi- ja Valgamaal.
Reeglina on väljakutsele kiirustavates kiirabibrigaadides kolm liiget ja brigaad võib olla kas reanimobiili-, arsti- või õebrigaad. Tuuli on ametis kolmeliikmelises õebrigaadis, kus tal on õigus täita ka vastutava liikme rolli. Vastutav liige on kas intensiivõenduse või erakorralise meditsiini õe hariduse ja töökogemusega või spetsiaalse koolituse läbinud õde. Lisaks kuuluvad brigaadi teine liige ehk protseduure tegev õde ning kolmas liige on tehnik ehk autojuht, kel on ka meditsiiniteadmised.
Tervisekassa kui tervishoiu rahastaja näeb õdesid multidistsiplinaarse meeskonna osana. «Koostöös erinevate alaliitudega ja järgides maailma trende liigume selles suunas, et õdedele antakse järjest rohkem otsustusõigust ja tegevusi, mida varasemast tavast lähtuvalt tegid arstid. Ka õdede õpe on oluliselt muutunud ja tänapäeval on õed väga olulised tippspetsialistid Eesti tervishoius,» tõdeb Tervisekassa õendusabi teenusejuht Aivar Koppas.
Kiirabiõde on tõepoolest multitalent, kes oskab anda meditsiinilist abi vägagi erinevatel juhtudel. «Kiirabiõele on väga olulised käelised oskused: alates haavade sidumisest ja lõpetades kanüüli paigaldamisega ravimite manustamiseks. Tuleb osata ravimeid lahjendada, kukkumiste ja traumade puhul abistada, monitoorimisseadmelt patsiendi seisundit jälgida ja inimesi nõustada,» loetleb Tuuli. Loomulikult saab õebrigaad hakkama ka elupäästvate tegevustega, kuid kui olukord nõuab, kutsub vastutav õde abijõude. «Kiirabiõed ei intubeeri, ei paigalda arterikanüüli ja ka teatud ravimite manustamine on ainult arstide pädevuses,» toob Tuuli näited juhtumitest, mis vajavad arsti- või reanimobiilibrigaadi sekkumist.
Seda, et mõni patsient poleks usaldanud õdedest koosneva brigaadi kompetentsust, ei ole Tuulil veel ette tulnud. «Enesekehtestamisega pole ma pidanud tegelema, olen sattunud väga heade patsientide juurde. Kui olla viisakas ja meeldiv ning suhelda inimestega sel moel, nagu tahaksin, et minugagi suheldaks, siis probleeme tavaliselt ei teki,» kinnitab Tuuli.
Suhtlemisõpetus, sealhulgas ärevates olukordades, on koos mitmesuguste meditsiinikoolitustega kiirabitöötajate koolituskavas kindlal kohal. «Täiskohaga töötav kiirabiõde peab igal aastal 60 tundi koolitust saama. Teadmiste värskendamine on väga oluline, et olla oma oskustes kindel,» selgitab kolm aastat kiirabiõena töötanud Tuuli, et teadmistel ja oskustel ei tohi lasta rooste minna, eriti arvestades, et kiirabitöös on palju käelist tegevust.
Varem pereõena töötanud, Eesti Haigekassas (praeguse nimega Tervisekassa) tervishoiukorralduse köögipoolt näinud ja Järvamaa haigla õendusosakonnas ametis olnud Tuuli tunnistab, et enne kiirabiõena tööle hakkamist ei teadnud ta üldse, et kiirabi sellist tööd teeb. «Kujutasin ette, et kiirabi töö on elupäästev: liiklusõnnetused, insuldid, infarktid. Jah, ka seda, kuid väga palju tegeleme tervisemuredega, millega peaks esmalt pöörduma perearsti juurde. Meil on arvukalt mitteerakorralisi kutseid – näiteks probleemid vererõhuga, vajadus selgitada raviskeemi jne. Nii juhtubki, et kiirabi sõidab kohale, vaatab patsiendi tervisenäitajad üle, tuletab meelde, kuidas ravimeid õigesti võtta, ja annab rahustava teadmise, et sel korral tervisega midagi hullu ei ole,» kirjeldab Tuuli. Seetõttu polegi imestada, et üksjagu väljakutseid on sellised, mille aadressi kuuldes teab brigaad juba peast, kes seal elab ja millist abi vajab.
Kuigi kiirabi on mõeldud vältimatu meditsiiniabi andmiseks, on väljakutsete põhjuseks nii mõnigi kord hoopis sotsiaalprobleemid. Näiteks üksinda elavad vanainimesed vahel ei teagi, kuhu oma tervisehädadega pöörduda või ei ole kedagi, kes neid perearsti juurde viiks. Seetõttu nad helistavadki kiirabisse, kuigi terviseseisund tegelikult kiirabi sekkumist ei vaja.
Lisaks puutuvad kiirabitöötajad iga päev kokku alkoholi kuritarvitajatega. «Purjutamise probleem on Eestis väga suur ja see teeb kurvaks. Olen kiirabitöös sattunud kodudesse, kus on augud põrandas või hoopis muldpõrand, majal katust polegi... Ja sellised olukorrad on alati alkoholi kuritarvitamise, mitte lihtsalt vaesuse tagajärg,» nendib Tuuli. Ta lisab, et alkoholijoobest tingitud tervisehädade tõttu on eriti palju väljakutseid pärast viiendat kuupäeva, sest viiendal makstakse vanadus- ja invaliidsuspensione.
Vahel juhtub ka seda, et kiirabi satub kellegi peole, kuid ühelgi peolisel tervisehäda polegi. «Jah, on kontingenti, kes kutsub kiirabi meelelahutuseks. Ka sellistel juhtudel on alati mängus alkohol. Häirekeskus ei saa kiirabi saatmata jätta, sest kui numbrile 112 helistaja kurdab valusid südames, siis tuleb kohale minna,» mõistab Tuuli kiirabi tööga kaasas käivat paratamatust.
Küllap on paratamatu ka see, et teinekord tahavad patsiendid küll head, aga välja kukub teistmoodi. Tuuli meenutab väljakutset eramajja, mille eelinfos oli kirjas, et majapidamises on suur koer, kes on ketis. Aeda sisenenud Tuuli süda jättis aga paar lööki vahele, kui õuele tulnud purjakil peremees lasi koera ketist valla, põhjendades oma tegu sellega, et «koer tahab tere öelda». Õnneks piirduski inimese suurim sõber aeda sisenejate nuusutamisega.
Kuid hoolimata sellest, et kiirabiõel tuleb lisaks inimeste abistamisele kokku puutuda ka elu pahupoolega, kinnitab Tuuli, et kolm aastat tagasi langetatud otsust kiirabisse tööle asuda ta ei kahetse. «Meditsiin on mu kutsumus. Tunnen, et olen vajalik ja saan inimesi aidata. See pakub rahuldust!»