Paljad naised ja saladuslikud ringid: keskaegne käsikiri paljastab loo seksist

Keskajal püüti hoida armunoolte tabamusi saladuses. Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Voynichi käsikiri on ajaloolasi pikka aega lummanud. Seda hiliskeskaegset dokumenti katavad illustratsioonid tähtedest ja planeetidest, taimedest, sodiaagimärkidest, alasti naistest ning sinistest ja rohelistest vedelikest. Kuid tekst ise – arvatakse olevat viie erineva kirjutaja töö – on šifreeritud ja seda tuleb veel mõista, kirjutab ajakirjas The Conversation Keagan Brewer, Macquarie ülikooli teadur.

Ajakirjas Social History of Medicine avaldatud artiklis väitis Brewer koos kaasautor Michelle L. Lewisiga, et seks on üks käsikirjas üksikasjalikult kirjeldatud teemadest – ja et suurim diagramm esindab nii sugu kui ka viljastumist.

Hiliskeskaegne seksoloogia ja günekoloogia

Voynichi käsikirja uurimine on paljastanud mõningaid vihjeid selle päritolu kohta. Süsinikdateerimise põhjal saab 95-protsendilise tõenäosusega väita, et käsikirja valmistamisel kasutatud nahad pärinevad aastatel 1404–1438 surnud loomadelt. Selle varaseim teadaolev omanik oli aga Püha Rooma keisri Rudolf II kaasteeline, kes elas aastatel 1552–1612.

Teatud illustratsioonid (sodiaagisümbolid, kroonikujundus ja lossimüüri siluett, mida nimetatakse pääsusaba-merloniks) näitavad, et käsikiri on tehtud Lõuna-Germaani või Põhja-Itaalia kultuuripiirkondades.

Üks osa sisaldab illustratsioone alasti naistest, kes hoiavad esemeid suguelundite kõrval või nende lähedal. Nende piltide mõistmiseks uuriti hiliskeskaegse günekoloogia ja seksoloogia tavasid – mida arstid sel ajal sageli nimetasid «naiste saladusteks».

Kõigepealt uuriti Baieri arsti Johannes Hartliebi töid (umbes 1410–1468), kes elas Voynichi käsikirja tegemise piirkonnas.

Hartlieb kirjutas taimedest, naistest, maagiast, astronoomiast ja vannidest. Samuti soovitas ta kasutada «salatähti» (salajane tähestik või muu sarnane), et varjata meditsiinilisi retsepte ja protseduure, mis võivad toimida rasestumisvastaste vahenditena, põhjustada aborti või steriilsust.

Kuigi tema salajane tähestik pole säilinud, on tema töö analüüsimine aidanud mõista hoiakuid, mis oleksid tol ajal inspireerinud šifri kasutamist. Näiteks tundis Hartlieb hirmu, et «naiste saladused» saavad laialt tuntuks. Ta muretses, et tema kirjutised võivad hõlbustada abieluvälist seksi ja et jumal mõistab ta hukka, kui see juhtub.

Oma šifreerimata kirjutistes ta kas keeldub või kõhkleb kirjutamast teatud teemadel, nagu sünnitusjärgsed tupesalvid, naiste seksuaalsed naudingud, väited sünnitamise kohta, eostamiseks mõeldud «õiged» asendid, libiido muutus, toitumisalased nõuanded ja teave mürgiste, hallutsinogeensete rasestumisvastaste või aborti esile kutsuvate taimede kohta.

Kirjutades meesaristokraatidele, ütleb Hartlieb, et selliseid teadmisi tuleks hoida seksitöötajate, tavainimeste, laste ja mõnel juhul ka naiste eest, kelle hulgas kirjaoskus üha kasvas.

Heteroseksuaalset abielu ja naiste «tagasihoidlikkust» hindava mehena mõistis ta hukka iha, vabameelsuse ja prostitutsiooni.

Tsensuur

Kui sellised hoiakud olid laialt levinud, siis kas naiste saladuste tsensuur oli samuti laialt levinud? Lühike vastus on: jah.

Uurimise käigus dekodeeriti mitmeid selle perioodi šifreid (kuid mitte ühtegi Voynichi käsikirjast). Pikim oli hiliskeskaegsest Põhja-Itaaliast pärit 21-realine šifr, mis varjas günekoloogiliste otstarvetega retsepti, sealhulgas abordi.

Samuti leiti günekoloogilistest ja/või seksoloogilistest tekstidest palju näiteid autorite enesetsensuurist või sellest, kuidas lugejad kustutasid või hävitasid teavet. Tsensorid varjasid sageli retseptides vaid mõnd sõna, tavaliselt genitaalide kohta käivaid terminid või taimede nimesid, kuid mõnikord eemaldasid nad terveid lehti või peatükke.

Rosetid

Analüüsides Voynichi illustratsioone, pakuti välja, et ringid ehk «rosetid» – käsikirja suurim ja läbimõeldud illustratsioon – esindavad hiliskeskaegset arusaama seksist ja eostamisest.

Hiliskeskajal arvati, et emakal on seitse kambrit ja tupel kaks ava (üks välimine ja üks sisemine).

Teadlased arvavad, et rosettide üheksa suurt ringi tähistavad neid, kusjuures keskmine ring tähistab välimist ava ja vasakpoolne ülemine ring sisemist ava. Kaheksal välimisel ringil on siledad servad, kuna need esindavad sisemist anatoomiat, samas kui keskmisel ringil on sakiline serv, kuna see esindab välist anatoomiat.

Arstid arvasid ka tollal, et rasestumiseks on vajalik mees- ja naiskomponent ning neid mõlemaid nimetati spermiks. Need on näidatud kollasena (mees) ja sinisena (naine). Arvati, et naised saavad naudingut kahe spermi liikumisest emakas, mis on kujutatud joonte ja mustrite kaudu.

Samuti arvati, et emakal on kaks sarve või oga.

Lossid ja linnamüürid võivad kujutada sõnamängu saksakeelsest terminist schloss, mille tähendused olid «loss», «lukk», «naissuguelundid» ja «naise vaagen».

Kaks päikest peegeldavad tõenäoliselt Aristotelese usku, et Päike annab embrüole selle varajases arengus loomulikku soojust.