Kuidas seada oma vajadused julgelt esikohale?

Ka teistele on rohkem jagada, kui enda vajadused on kaetud. Foto: Shutterstock

«Kindlasti on paljudele tuttav olukord, kus vabal päeval helistatakse töölt ja esimene mõte on, et kas keegi kolleegidest on haigestunud ja on vaja minna teda asendama. Kui appi minna ei saa, siis vabandame, põhjendame ja tunneme tihti süüd. Ei ole ka mingi erand see, et paneme vastuvõtte täis tööpäeva lõppu patsiendile lisaaja, sest ta ju vajab seda,» kirjutab vaimse tervise Laura Oisalu ajakirjas Eesti Õde. «Kui sageli küsime aga endalt, mida vajan mina ja kas ma jaksan?»

Hinnangud ümbritsevale ja iseendale võivad takistada rahuldust pakkuvat suhtlust. Tihti jääb abi või nõuanne kolleegilt küsimata, sest eeldame, et äkki ta ei taha või tal ei ole aega aidata. Üles võib kerkida valehäbi ja hirm jätta endast rumal mulje, et ise küsitud infot ei tea.

Õdedele on sageli seatud suured ootused. Empaatia ja hoolivus panevad meid tihti palvetele vastu tulema ja aitama, jättes oma vajadused tagaplaanile. Vahel oleme automaatpiloodil ega adugi, mida ise vajame. Argipäeva siginas-saginas tuleb vahepeal seisatada, märgata iseennast ja mõelda, kuidas vastaksime järgmistele küsimustele:

• Kas ma olen piisavalt puhanud?
• Kas mul on aega regulaarselt ja rahulikult süüa?
• Kas ma olen füüsiliselt piisavalt aktiivne?
• Kas mul on aega värskes õhus liikuda?
• Kas mu lähisuhted on rahuldust pakkuvad?
• Kas mul jätkub aega perele ja sõpradele?
• Kas mul on aega hobide jaoks?

Jah, kogu spektri tasakaalu hoidmine on väljakutse. Kui vastused on eitavad, saame samm-sammult end jälgides teha olulisi muudatusi.

Igas suhtlusolukorras on kolm sihti, mille osas kaalutleme: tahtmine midagi saada või millestki keelduda, kontakti hoida ja omaenda väärikust säilitada. Oluline on tasakaal oma vajaduste ja teiste soovide täitmise vahel.

On ju olukordi, kus «jah» ütlemise järel on halb tunne – minust justkui sõideti üle, ma ei seisnud enda eest. Mõjureid on palju, näiteks autoriteetsele inimesele võib olla väga raske oma seisukohta isegi avaldada. Ka ümbritsev keskkond võib olla jõulisem kui ma ise. Samuti võib olla raske oma soovide või keeldumise väljendamisel olla järjepidev – kui tuntakse end ebakindalt või ei ole oskusi end kehtestada, kiputakse kergemalt järele andma. Mõnes olukorras on kerge endale kindlaks jääda, teises jälle tunduvalt raskem. Mõne jaoks on kergem oma seisukohale jääda sõpradega suheldes, teise jaoks jälle suhtluses võõrastega. Nii võib juhtuda, et järjekordsele abipalvele tundub surve vastata seekord jaatavalt, sest eelmisel korral sai ju juba keeldutud.

Väljenda end kindlalt ja rahulikult

Pikka aega oma vajadusi tagaplaanile jättes või neid suisa eirates koguneb inimeses pinge. Ta võib kogeda ärrituvust, kurbust, pettumust või isegi viha. Lõpuks võib see vallanduda suure tülipurskena või vaikselt kuhjuda, nii et tekib tunne, et ei taha enam tööle minna. Kuidas siis väljendada oma vajadusi nii, et suhtlusesse ei tekiks ebakõlasid?

Kognitiiv-käitumisteraapias räägitakse enesekehtestamise kolmeosalisest sõnumist. Dialektilises käitumisteraapias on kasutusel enesekehtestamise seitsme sammu mudel. Tuginen viimasele, mille kohaselt võib oma soovi või keeldumise väljendamisel olla ka tõhus ja vestluspartneriga arvestav. Pikemalt saab lugeda Marsha M. Linehani dialektilise käitumisteraapia raamatust «DBT Skills Training Manual. Second Edition».

Esmalt on oluline olukorra lühike, faktipõhine kirjeldus. See võib olla keeruline. Sageli tahame kusagilt kaugelt alustada, räägime kujundlikult ja loodame, et vestluspartner saab aru, kuhu jõuda tahame. Mida ebamugavam on teema, seda raskem on end otse ja lühidalt väljendada. Siiski on tähtis konkreetselt välja öelda oma arvamus ja soov.

Liigun korraks töölt koju. See näide puudutab mingis eluetapis meid kõiki. Töölt koju jõudes ja kraanikausis lastest jäänud nõudekuhja nähes ütle oskuslikult: «Nõud on mustad. Ma olen väga väsinud. Palun pese nõud ära, siis saan hakata süüa tegema.» Ära hakka raskelt ohates ja valjult oma pahameelt väljendades ise nõusid pesema. See pole ühelegi osapoolele tore ja kahjustab omavahelisi suhteid. Kasuta parem väljatoodud lauset – ütle välja faktid, oma seisund, soov, preemia – ning kui teed seda rahulikult ja neutraalsel toonil, käsitled olukorda mõlemale poolele soodsamalt. Tõsi, neutraalsuse säilitamine on raske ülesanne, kuid tuleb rahulikuks jääda isegi siis, kui kuuled vastuväiteid. Ja neid vastuväiteid võib tulla.

Oluline on püsida hetkes ja hoida meeles jutuajamise eesmärk. Isegi kui sisimas oled ärritunud või ebalev, säilita rahulik neutraalne hääletoon, kindel hoiak. Ebamugaval teemal rääkides vaatame sageli maha, vuristame ruttu jutu ette, räägime pigem vaiksel häälel, lihased pingulduvad kramplikult ning sageli ristame käed rinnale. Kui ma ise endasse ei usu, miks siis vestluspartner peaks? Seega, pea püsti, selg sirgu, õlad vabaks. Proovige, see töötab ja hakkab toetama oma seisukoha rahulikku väljendamist.

Võta julgelt mõtlemisaega

Samuti on oluline vestluspartneri ärakuulamine. Alati ei lähe nii, nagu mina tahan, vahel on vaja teha kompromisse, leidmaks mõlemat osapoolt rahuldav tulemus. Mustvalgeid olukordi on harva, märgakem pooltoone ja läbirääkimise kohti. Kui on kedagi vaja 24-tunnisesse valvesse, saab ju jaotada selle 12-tunniseks päevaseks ja öiseks valveks. Märksõnad võiksid olla paindlikkus ja üksteisega arvestamine. Ja veel – alati võib võtta mõtlemisaega. See on mõistlik, kui tunded segavad otsuse tegemist.

Nõudepesu näide oli võetud kodukeskkonnast, kuid samamoodi suhtleme ka tööl. Ka vabal päeval tööle kutsumine on mõlemale poolele ebamugav olukord. Töötajal võib olla teisi plaane või suur väsimus. Graafikute tegijal on aga igal juhul vaja haigestunud töötaja asemele kedagi patsientide eest hoolitsema. See on meeskonnatöö. Eelkõige on see töö. Kui nüüd jätta kõrvale hinnangud ja keskenduda faktidele – kas see tundub neutraalsem?

Sageli kipuvad palvetele vastu tulema samad inimesed. Empaatia ja mõistmine annavad tõuke nõustuda isegi siis, kui ei ole jaksu. Empaatiline inimene teeb oma plaanid kergemini ringi. Teisalt ka jäiga «ei» puhul võib olukorda hinnates püüda mõlemat poolt mõista – meid on ju tervishoius piiratud hulk. Tööandja pinge on suur ja asendustöötaja kutsumisega kaasneb ebamugavustunne – seepärast pöördutaksegi töötaja poole, kes on sagedamini nõusoleku andnud. See on aga mõlemale poolele läbipõlemise risk. Lühiajaline kasu võib pikemas perspektiivis tuua suuremat kahju haiguslehe või lõpuks töölt lahkumise näol. Sellest võib saada ka muster. Väga oluline on oma vajadusi märgata enne, kui enam üldse ei jaksa. Hoidkem ennast ja üksteist, et töörõõm säiliks.

Olukorrad on erinevad ning vajavad iga kord uuesti läbi mõtlemist. Mõtle, mis on sinu hetke vajadused ja kas sa oled täna valmis palvele vastama. Automaatpiloodil olles on kerge iseend kaotada. Teiste heakskiit võib ebakindlatel ja haavatavatel hetkedel olla olulisem kui omaenda heaolu. Haavatavuse vältimiseks on hea taas küsida baasvajadusi katvaid küsimusi ja otsustada iseendast lähtuvalt, samal ajal hoomates laiemat pilti, mis ümber toimub.

Oma vajaduste eest seismine on oluline ka 1. juulil 2024 jõustuva tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse vaates. Õdedel on suur roll kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamisel. Suudame seda teha parimal võimalikul moel, kui ka meie oma tass on täidetud.

Artikkel ilmus Eesti Õdede Liidu ajakirja Eesti Õde kevadnumbris.