:format(webp)/nginx/o/2024/04/25/16029646t1h32eb.jpg)
Liis-Eleen Kalmer teadis juba ülikooli pääsedes, et ortodontia residentuuri saamine on keeruline. Ometi oli see elukutse valik talle selge juba 13-eluaastast. Täna õpetab ta lisaks igapäevasele ortodondi tööle ka ise nii tulevasi hambaarste kui ortodonte Tartu Ülikoolis.
«Mäletan, kuidas noorena enda ortodondi vastuvõtul kuulsin teda assistendiga arutamas Ameerika Ühendriikide tööturu uuringut. Selle kohaselt peeti ortodondi ametit üheks neist, kus töö kunagi otsa ei saa,» meenutab ortodont dr Liis-Eleen Kalmer hetke, mil tema peas hakkas küpsema elukutse valik. Ta oli siis 13-aastane. Kalmer usub, et raviarsti muret töökohtade stabiilsuse pärast võimendas globaalne majanduskriis ja vaatamata noorele eale tajus ta suurt ärevust. «Teadsin, et minu tulevane amet peab pakkuma turvatunnet, tooma inimestele rõõmu ja esitama põnevaid väljakutseid. Töö ortodondina täidab kõik need lahtrid,» ütleb Kalmer.
/nginx/o/2024/04/25/16029674t1h99b7.jpg)
Teda vaimustab võimalus teha peent motoorikat nõudvat tööd rahulikus keskkonnas, kuid enim tiivustavad Kalmerit patsientide säravad naeratused ja siiras tänutunne. «Samuti sütitab mind võimalus kehastuda iga päev justkui leiutajaks, sest ükski juhtum pole eelmisega sarnane. Ortodont peab end pidevalt proovile panema ja nuputama, kuidas probleeme võimalikult tõhusalt lahendada,» avab Kalmer. Ta lisab rõõmsalt, et suurt loomingulisust takistuste ületamisel on näidanud ka patsiendid ja nende vanemad. Näiteks tegeleb ühe noormehe ema ehete valmistamisega, mis tähendab ligipääsu erinevatele tööriistadele – alustades traaditangidest lõpetadest pinsettidega. «Kõik breketitega seonduvad pisimured, nagu torkiv kaareots, olid nad kodus tiimitööna leidlikult ära lahendanud,» toob Kalmer välja.
Kalmer meenutab, et esimesel ülikooliaastal tabas teda ehmatus, sest korraga tuli omandada tohutult palju uusi teadmisi ja õppetöö oli väga intensiivne. «Viie aastaga peab tudengist sirguma spetsialist, kelle hoolde inimene enda hambad usaldab. See nõuab täielikku pühendumist,» rõhutab Kalmer. Ometi mahtus tema tudengipõlve ka üliõpilasesinduse töös kaasa löömine ja liitumine korporatsiooniga. «Tähtis on tutvuda teiste sektorite esindajatega, et märgata uusi vaatenurki, avardada maailmapilti ja inimesena kasvada. Minul aitas võimalus rääkida vahelduseks ka millestki muust kui hammastest leida tasakaalu ja hoida motivatsiooni,» ütleb Kalmer.
Ta selgitab, et tippspetsialistiks kasvamine on maraton ja hambaarstiõppe läbimine alles raja esimene lõik. Nimelt saab lõpetaja pärast viit aastat kestnud pingutust valida, millisele suunale residentuuris spetsialiseeruda. «Teadsin juba ülikooli pääsedes, et ortodontia residentuuri saamine on keeruline. Mõtlesin alternatiivina isegi restauratiivse hambaravi residentuurile, aga jõudsin kiiresti järeldusele, et esimene sisetunne on õige ja minu südame kutsumus on siiski ortodontia. See on minu senise elu üks parimaid valikuid,» ütleb Kalmer.
Hambaarstiõpe on praktiline ja Kalmer töötas juba tudengina ning tegi juhendaja nõudliku pilgu ees lihtsamaid ravimenetlusi. «Pärast neljandat kursust töötasin kahes kliinikus väikese koormusega ja kogusin väärtuslikke praktikatunde. Ka suve- ja talvevaheaegadel olin tihti tööl, et saada kogenud kolleegidelt näpunäiteid ning kätt harjutada,» ütleb Kalmer ja meenutab, et tema esimene patsient hambaarstiõppe ajal oli soliidses eas elurõõmus proua, kelle soe ning toetav olek on siiani meeles. Ta ütleb, et hüpe fantoompealt päris patsiendile pani esmalt küll käe värisema, kuid ärevus kadus ruttu.
Kalmeri lemmikhetk on breketite eemaldamine. «Patsientide nägudelt peegelduv siiras rõõm annab ka mulle kirjeldamatult tugeva emotsioonilaengu. Ravi tulemuslikkus sõltub palju patsiendi ja arsti koostööst ning on super tunne, kui ühine pingutus vilja kannab. Selliste emotsioonide toel ma suuresti purjetangi,» sõnab ta elavalt.
Kalmeril on sügaval südames lood patsientidest, kes on tänu avaldamiseks võtnud midagi eraldi ette. Näiteks meisterdab talle pidevalt armsaid esemeid üks 11-aastane tüdruk, kes on suur käsitööfänn. «Tema heegeldatud mesimumm ja naerunäoga porgand naeratavad mulle kabinetis alati rõõmsalt vastu. Sellised žestid teevad tänulikuks ja südame soojaks. Lapse tänu on üldse pisut teistsugune. Siiram ja vahetum,» ütleb Kalmer.
/nginx/o/2024/04/25/16029677t1h85ab.jpg)
Alles hiljuti sai ta komplimendi, mis tõi naeratuse kõrvuni. «Üks pikaajaline patsient, kelle ravi on peagi lõppemas, ütles mulle, et tal on minuga väga vedanud. See tuli nii ülevoolava ja eheda emotsiooniga, et mul oli naeratus kõrvuni ja see ei tahtnud päeva lõpuni näolt ära minna,» sõnab Kalmer. Ta lisab, et Eesti inimene oskab rõõmu ning tänulikkust väljendada.
Ette tuleb isegi olukordi, kus koht ilusateks sõnadeks pole kõige sobivam. «Mul on olnud patsiente, kes ei lase end üldse häirida sellest, et toimetan oma kätega nende suus ja jutustatakse kogu elu ning olu ära,» naerab Kalmer.
Kalmer toob välja, et ortodondi töös pole ükski juhtum sarnane. Alati on erilisi nüansse, millega tuleb iga patsiendi puhul eraldi arvestada. On ju erinev iga inimese hammaste asend, näokuju ja hammaste või igemete üldine tervis. «Kõik need detailid mõjutavad ravi ja selle planeerimist. Edu toob individuaalne lähenemine ja lahenduste pakkumine,» teab Kalmer.
Ortodontide tööd aitavad üha enam planeerida kaasaegsed digilahendused. Digimudelite peal saab olukordi läbi mängida ja vastavalt sellele laborist aparaate tellida, mis on hea näide patsiendikesksusest. «Meil pole standardseid aparaate, mida saame lauasahtlist võtta ja kliendile pihku ulatada. Ortodontia on peen käsitöö,» rõhutab Kalmer.
Innovaatiliste masinatega tehtud pildid hammastest aitavad patsiendile tutvustada praegust olukorda ning võimalusi muutuse loomiseks. Fotosid täiendab kaasaegne simulatsiooniprogramm, mis kuvab potentsiaalse visuaalse tulemuse ravi järgselt. «Tänu neile lahendustele on ortodondil võimalik laduda hambad ritta viisil nagu need ravi järgselt olema peaksid. Digilahendused annavad arstile tagasiside hammastega tehtavate liigutuste kohta, aga veel olulisem on visuaalse efekti loomine ehk milliseks muutub konkreetse patsiendi naeratus pärast ravi,» tutvustab Kalmer.
Ortodont tegeleb palju ka inimeste emotsioonidega, ootuste juhtimisega ja vajadusel toe pakkumisega. «Loomulikult soovime kõik tulemusi näha kohe, kuid muutused võtavad aega ja kannatlik tuleb olla nii arstil kui ka patsiendil,» ütleb Kalmer. Ta märgib, et patsiendid on väga erinevad ja vajavad personaalset lähenemist. On neid, kes vajavad enne igat ravivõtet põhjalikku selgitust ja neid, kes usaldavad end esimesest hetkest täielikult arsti hoolde. «Tähtis on, et iga patsiendiga tekib aja jooksul tunnetus võimalikult tõhusast koostööst. Usaldusliku suhte ehitamine on oluline osa ortodondi tööst ja väga arendav. Austus, ausus ja usaldus on ravitulemuste saavutamisel võtmetähtsusega,» teab Kalmer.
Ootuste juhtimine on iseäranis oluliseks saanud sotsiaalmeedia võidukäigu jooksul. Inimesed on harjunud vaatama mõjuisikute perfektse naeratusega pilte ja ootused enda kehakuvandile vormuvad nende järgi. Paljud on unistanud säravvalgest naeratusest nagu mõnel Hollywoodi staaril või veatust hambareast. «Patsiendile on tähtis anda realistlik perspektiiv, kuhu võime ühiselt ravi lõpuks välja jõuda. Iga inimene on unikaalne ja see ongi vahva. Minu eesmärk ortodondina on leida parim lahendus, et inimese sära välja tuua,» tõi Kalmer välja.
Kui juuksurisalongides on tavaline, et kohale tullakse mõne staari pilt näpus või telefoniekraanil lahti võetud, siis Kalmeril sellist kogemust siiski pole. «Kui keegi peaks minu vastuvõtule siiski tulema sooviga, et saada Taylor Swifti või David Beckhamiga sarnane naeratus, siis tuleb esmalt kindlasti maha istuda, võimalusi selgitada ja mitte pea ees vette hüpata,» ütles Kalmer.
Nõudlus ortodontilise ravi järele kasvab ja igal inimesel on õigustatud ootus saada kvaliteetset tervishoiuteenust. Kui inimene pöördub oma murega spetsialisti poole on oluline, et teda saaks täielikult usaldada. «Patsient tahab olla kindel, et temaga tegeleb pädev ekspert, kes on saanud põhjaliku väljaõppe,» teab Kalmer. Ta lisab, et täna on paraku tekkinud olukord, kus ortodontilist teenust osutavad ka inimesed, kellel puuduvad selles valdkonnas süvateadmised. Kalmeri sõnul on see väga alarmeeriv signaal, sest inimese tervisega seonduvad tegevused tähendavad väga suurt vastutust, kuid väga keeruline on vastutada, kui kõiki valdkonnaspetsiifilisi nüansse ei teata. «Selleks, et oma vastutust päriselt aduda ja tagada teenuse kõrge kvaliteet on tuleb ikkagi läbida põhjalik väljaõpe. See on oluline kitsaskoht, mis vajab arukat lahendust,» ütleb Kalmer.
Ta toob välja, et hambaarstiõppe raames tehakse tudengile selgeks peamiselt see, millised on probleemsed olukorrad ja millal tuleks patsient ortodondi juurde suunata. Teisisõnu õpetatakse märkama ja suunama. Seejuures puudutatakse hambaarstiõppes näiteks luubioloogiat üksnes põgusalt. «Näiteks lõualuude kasv ja areng ning jõud, mida avaldades saab luu sees erinevaid protsesse esile kutsuda nõuab väga sügavat taustateadmist. Enne kui hakata kapesid tellima ja neid paigaldama tuleb teha väga põhjalik eeltöö nii teadmiste kui ka praktiliste oskuste kontekstis. Neid suudab pakkuda ikkagi ainult ortodontia residentuur, kus omandatakse valdkonna peened nüansid – kolme aasta jooksul õpitakse juhendaja vahetu kontrolli ja toe abil erineva keerukusastmega ravi pakkuma. Just taoline mentori tugi aitab noorel spetsialistil heaks arstiks kasvada,” märgib Kalmer.
Ta toob välja, et suure nõudluse tõttu paigaldavad kapesid täna ka inimesed, kes pole läbinud selleks piisavalt koolitusi. «Kindlasti tuleb mõelda täiendõppe programmidele. Peame aitama ortodontia valdkonnas töötada soovivatel hambaarstidel viia nende teadmised vajalikule tasemele, et nad saaksid enda tööd teha oskuslikult ja kindlustundega, Ja ei piisa ainult iseseisvast õppest ega taga ka õppe pikkus ise häid tulemusi, mentordamisel on siin väga suur roll,» ütleb Kalmer. Ta rõhutab, et ehkki kaperavi firmad pakuvad erinevaid koolitusi, ei kontrolli kvaliteeti reaalsuses keegi. «Patsient on kõige olulisem ja inimene läheb muredele lahendust otsima teadmisega, et tema eest kantakse tervikuna hoolt. Inimesel peavad olema kõik vajalikud teadmised ja oskused, et enda töö eest 100 protsenti vastutada,» ütleb Kalmer.
Parim lahendus oleks tema hinnangul see, kui ortodontiast huvitatud hambaarstid läbiksid 3-aastase ortodontia residentuuri. «Seni, kuni need kitsaskohad pole lahendatud, peaks hammaste nihutamise ehk ortodontilise teenuse osutamine jätma patsientide huvides üksnes ortodontide pärusmaaks. Kättesaadavuse parandamise nimel ei tohi kvaliteedis järeleandmisi teha. Üks asi on panna hambad ritta, kuid hoopis teine hoida neid reas ka aastate pärast. See pädevus on üksnes põhjaliku väljaõppe saanud ja pidevalt praktiseerival ning juurde õppival ortodondil,» rõhutab Kalmer.
/nginx/o/2024/04/25/16029693t1h1ebd.jpg)
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)