Dr Külli Erlang: munarakudoonorlus peab algama siirast soovist aidata

ITK Naistekliiniku naistenõuandla osakonnajuhataja dr Külli Erlang. Foto: Ida-Tallinna keskhaigla

Munarakudoonorlus võimaldab lastetutel paaridel täita oma unistuse lapse saamisest. ITK Naistekliiniku naistenõuandla osakonnajuhataja dr Külli Erlang selgitab, kuidas munarakudoonorlus toimib ja millist tuge ITK pakub oma patsientidele. Küsitles Sven Sommer. 

Kuidas tagatakse doonorite anonüümsus ja millised on doonorite õigused?

Munarakudoonorlus on anonüümne, mis tähendab, et meie võtame rakud ja meie doonorid on kodeeritud süsteemis. Kui me pakume neid rakke naisele, kellel neid vaja, siis on doonori kohta teada ainult vanus, pikkus, kehaehitus, naha-, juukse- ja silmavärv ning veregrupp. Samale infole on õigus ka lapsel, kes sünnib nendest rakkudest, siis kui ta saab täisealiseks.

Doonoriga sõlmime nõustamisprotokollid, nõusolekud ja lepingu, mille mõte on selles, et kui me oleme protsessi alustanud, kohustub doonor tulema vastuvõttudele ja võtma ravimeid. Samas on tal õigus kuni selle hetkeni, kui me munarakud oleme välja võtnud, öelda, et ta siiski ei soovi olla doonor, ja me aktsepteerime seda.

Ja vastupidi – samuti on ka meil õigus protsess katkestada, kui näeme, et see ei kulge õigesti.

Millised on peamised põhjused, miks naised võiksid otsustada munarakudoonorluse kasuks?

Põhjused on erinevad. Peamine neist peaks olema siiras soov aidata kedagi, kes mingil põhjusel ei rasestu või kellel ei ole munarakke. Teine põhjus, mida samuti sageli välja tuuakse, on otsene kasu doonorile, kellele tehakse protsessi käigus mitmesugused uuringud, analüüsid, tervise- ja viljakushinnangud ning geneetilised testid. Ehk sellega saab potentsiaalne doonor oma tervise kohta teada paljutki, mida muidu ei saaks.

Kolmas aspekt, mida tavaliselt Eestis ja kogu Euroopas otseselt välja ei tooda, USAs see-eest küll, on otsene rahaline kasu ehk igale doonorile makstakse temapingutuste eest. On ju selge, et munarakudoonoriks hakkamisega kaasnevad doonorile ka teatud ajalised ja rahalised kulud, aga ka füüsiline pingutus.

Millised on munarakudoonorluse protseduuri peamised sammud ja milline on selle protsessi kestus?

Doonorluse protsess algab naise otsusest, et ta tahab selle teekonna ette võtta.

Kõigepealt valib ta sobiva kliiniku (Eestis on erinevates kliinikutes see protsess natuke erinev), seejärel tuleb täita ankeet, kus muu hulgas küsitakse tervisliku seisundi, läbipõetud haiguste, manustatud ravimite, menstruatsioonitsükli ja muu sellise kohta. Järgneb günekoloogiline läbivaatus, ultraheliuuring, vereanalüüs, emakakaelalt analüüsid infektsioonidele, hepatiidi, HIV-i, süüfilise, tsütomegaloviiruse jne suhtes. Teostatakse geneetilised testid, millega uuritakse kromosoomide arvu, kas karüotüüp on tavapärane, samuti kontrollitakse tsüstilise fibroosi geenimutatsioonide olemasolu ja fragiilse X-i mutatsioonivõimalust. Kui kõik need kriteeriumid vastavad nõudmistele, saab hakata valmistuma doonorluseks.

Eestis on kriteerium ka doonori vanus, mis peab jääma vahemikku 18-35 aastat. Enamik Eesti kliinikuid on tegelikult seda vanusepiiri nihutanud, ühest otsast natuke allapoole, kuni 32. eluaastani, teisest otsast tõstnud 20. eluaastani, kuna 18-aastane on praegu meil üldjuhul siiski alles keskkooliõpilane. Tasub silmas pidada sedagi, et geneetilised uuringud võtavad aega kaks kuud ehk kui naisel on 35. eluaasta piir kohe kätte jõudmas, siis ei pruugi ta kahjuks sobivasse vanusevahemikku enam mahtuda.

Millised riskid ja tüsistused võivad kaasneda munarakudoonorluse protseduuriga?

Doonor peab kasutama hormonaalseid ravimeid munasarja stimuleerimiseks, et see toodaks kuus mitte ühe munaraku, nagu normaalselt, vaid palju munarakke. Igal ravimil võib olla kõrvaltoime, iga ravimiga võib kaasneda allergia, nii ka hormoonravimiga. Seda juhtub väga harva, aga juhtub. Munarakkude väljavõtmiseks ehk punkteerimiseks on vaja kerget narkoosi. Punkteerimine on invasiivne protseduur, mida sooritatakse pika nõelaga läbi tupe ultrahelikontrolli all. Sellega kaasneb üliväike risk, et võib tekkida verejooks, põletik või mõne kõrvaloleva organi, näiteks põie vigastus. Sagedamini võib tekkida hüperstimulatsioon, kui munasarjad reageerivad liiga aktiivselt. Võib tekkida kõhuvalu, tursed, kõhuümbermõõt minna suuremaks. Väga raske hüperstimulatsioon vajab haiglaravi, kuid seda esineb siiski väga harva, sest kasutame doonoritel natuke teistsugust raviskeemi just hüperstimulatsiooni vältimiseks.

Kuidas on tagatud munarakkude kvaliteet ja viljastamise edukus doonorluse protsessis?

Kui me oleme munarakud välja võtnud, saab labor nende küpsust mikroskoobi all hinnata. Seal on omad kvaliteediindikaatorid, mida labor kontrollib. Meil ei ole täna võimekust öelda iga munarakukohta mikroskoobi all, kas seal on normaalne arv kromosoome sees, kas see viljastub hästi või halvasti, kuigi on küll teatud morfoloogilised kriteeriumid, et kas munarakk on küps ja kvaliteetne.

Edasi on kaks võimalust. Üks on see, et me täna võtsime munarakud ja meil on juba olemas retsipient ja ka sperma, millega soovitakse munarakku viljastada. Sel juhul värske munarakk viljastatakse, arenevad embrüod kasvavad laboris, ja siis embrüo kas siirdatakse või külmutatakse. Aga võib ka juhtuda ka nii, et me külmutame munarakud ja viljastame need sobival ajal, näiteks kolme kuu pärast.

Eraldi soovin rõhutada ka viljastumise tõenäosusest. Kui meil on kümme munarakku, siis osa nendest hukkub järgmiseks päevaks, osa nendest ei viljastu, osa viljastub ja tekib embrüo, mis ei arene edasi ja sureb nt teisel või kolmandal päeval. Vaid üks-kaks embrüot osutub elujõuliseks. Kunagi ei teki olukorda, et meil on kümme munarakku, millest saab kümme embrüot ja kümme rasedust.

Milliseid müüte ringleb seoses munarakudoonorlusega?

Eks neid ole omajagu. Kindlasti ei vähenda munarakudoonorlus munasarjareservi ehk naise menopaus ei alga varem. Me saame igas tsüklis mõjutada ainult teatud folliikuleid, mis selles tsüklis niikuinii häviksid. Seega ei vähenda me sellega reservi.

Palju on räägitud ka IVF-viljastamise (IVF ehk in vitro viljastamine on maailmas üks enim kasutatav viljatusravi meetod, mille eesmärgiks on aidata kaasamunarakkude viljastamisele seemnerakkudega kehaväliselt ehk laboritingimustel ning saadud embrüo siirdamisele emaka toetavasse keskkonda) suurematest riskidest. Võin kinnitada – tänaseks ei ole leitud, et kunstliku viljastamise läbinud inimesel esineks tulevikus mingeid haigusi rohkem.

Artikkel ilmus ilmus algselt ajakirjas ITK Sõnumid (aprill 2024).