:format(webp)/nginx/o/2024/05/06/16052020t1hbc3e.jpg)
Inimene on üsna mustvalge: asjad on kas head või halvad, kasulikud või ohtlikud, hirmsad või armsad. Selline tegelikkusega põrkuv duaalne lähenemine on sageli põhjustatud lihtsalt vähestest teadmistest. Suurepärane näide on lausa mütoloogilisi mõõtmeid võtnud kolibakter – hea või halb? Eesti Vee-ettevõtjate liidu palvel hajutab teadmatusepilvi kolibakteri ja coli-laadsete bakterite kohalt Tartu Ülikooli meditsiinilise mikroobiökoloogia professor, mikrobioloog Reet Mändar.
Kolibakter ehk teadusliku nimega Escherichia coli (lühendatult E. coli) on tavaline asukas inimeste ja loomade soolestikus – seal võib teda leida kontsentratsioonis 107–108 bakterit grammi kohta. Bakteri avastas Saksa-Austria lastearst Theodor Escherich ühe imiku soolest juba 1886. aastal ja coli on tuletatud ladinakeelsest sõnast colon, mis tähendab jämesoolt.
/nginx/o/2024/05/07/16053735t1hb73e.jpg)
E. coli on keskmise suurusega pulgakujuline bakter, mille pikimõõt on 1–6 ja läbimõõt alla 1 mikromeetri. Bakteri pinnal võib leida kahesuguseid karvakesi: suuremaid nimetatakse viburiteks, nende abil saab bakter vedelas keskkonnas liikuda, väiksemaid nimetatakse fimbriateks ehk pilideks, nende abil kinnitub bakter näiteks inimese limaskestadele.
E. coli on üks teadlaste lemmikbakter, kuna teda on kerge laborisöötmetel kasvatada. Kui nakatada puhas sööde kolibakteriga ja hoida seda üleöö termostaadis kehatemperatuuril, on võimalik juba teisel päeval näha 2–5 mm suuruseid bakteripesasid ehk kolooniaid. Selline kasvukiirus tuleneb bakteri kiirest paljunemisvõimest – bakterirakk pooldub soodsates tingimustes iga 20 minuti järel.
Et sellisest pesast võetud baktereid mikroskoobi all paremini näha, tuleb nad kõigepealt preparaadiklaasil värvida. Bakterite värvimiseks kasutatakse mikrobioloogia laboris tavaliselt Grami meetodit, mille tulemusel muutub osa baktereid tumesiniseks (neid nimetatakse Gram-positiivseteks bakteriteks), teised helepunaseks (neid nimetatakse Gram-negatiivseteks bakteriteks ja nende hulka kuulub ka E. coli). Värvuse erinevus tuleneb bakterite rakuseina erinevast ehitusest.
Kolibakterid on vastupidavad ning võivad säilida mullas, vees ja esemetel mitmeid kuid. Seetõttu on õpitud neid kasutama vee fekaalse reostuse indikaatormikroobina.
E. coli kuulub oportunistlike mikroobide hulka nagu enamik teadaolevaid inimese baktereid. See tähendab, et tavaliselt on meie soolestikus elav kolibakter ohutu ja kasulik, täites rikkalikus mikroobikoosluses ehk mikrobiootas (varem nimetati seda mikroflooraks) oma ülesandeid.
Samas on oluline märkida, et hoolimata ühisest liiginimest ei ole kõik E. coli liiki kuuluvad bakterid ühesuguse genoomiga, vaid nende geneetiline varieeruvus on väga suur. Inimese soolestikus end sisse seadnud kolibakterid sisaldavad geenide baaskomplekti, mis on vajalik bakteri enda elutegevuseks. Kõhulahtisust sellised kolibakterid ei põhjusta, kuid mõnikord võivad nad soolestikust muudesse kehapiirkondadesse liikuda ja põhjustada seal niinimetatud oportunistlikke ehk endogeenseid infektsioone (näiteks haavainfektsioone, abstsesse, põiepõletikke, kopsupõletikke, meningiiti jne).
Oportunistlik infektsioon tähendab, et seda tekitav mikroob kuulub inimese mikrobiootasse, kuid võib teatud tingimustel tekitada haigusi. Sellisteks tingimusteks on inimese organismi kaitsevõime vähenemine haiguste tõttu (näiteks kasvajad või HIV-nakkus), aga ka muudel põhjustel (kiiritus, külm, nälg või stress). Samuti soodustavad endogeensete infektsioonide teket naha ja limaskestade vigastused. Oportunistlike infektsioonide tekitajate nimekiri on pikk ning sisaldab arvukalt tuntud ja vähemtuntud baktereid, nagu stafülokokid, streptokokid, klostriidid ja väga paljud teised, mis samuti pärinevad inimese mikrobiootast.
Kõige tuntum E. coli tekitatav infektsioon on uroinfektsioon (põiepõletik ja/või neeruvaagnapõletik). Uroinfektsioonide peamine tekitaja (80–90 protsenti) ongi E. coli. Tekitajad pärinevad soolest ning satuvad kuseteedesse anatoomilise läheduse tõttu. Uroinfektsioone tekitavatel kolibakteritel on leitud lisaomadusi, mida sooles paigal püsivatel kolibakteritel pole – näiteks on neil erilist tüüpi kinnitumiskarvakesed (Dr-pilid ja P-pilid), mis sobivad just põie siseseina külge kinnitumiseks.
Kas oleks vajalik ja võimalik kolibaktereid soolest eemaldada, et võimalikke infektsioone ennetada? Vastus on kindel ei. Meie mikrobioota (nii soolestikus, suus, suguteedes, hingamisteedes kui ka nahas) sisaldab sadu bakteriliike, millel kõigil on oma roll meie tervise tagamisel ja võõraste mikroobide eest kaitsmisel. Oportunistlike infektsioonide teke on mõnikord paratamatu, kuid meie saame nende vältimisele kaasa aidata, tugevdades immuunsust ja vältides vigastusi.
Kolibaktereid leidub arvukalt inimese ja soojavereliste loomade seedetraktis, kust nad võivad sattuda väljaheidetega väliskeskkonda. Kolibakterid on vastupidavad ning võivad säilida mullas, vees ja esemetel mitmeid kuid. Seetõttu on õpitud neid kasutama vee fekaalse reostuse indikaatormikroobina. Lisaks kolibakterile kasutatakse sellise indikaatorina ka enterokokke, harvemini teisi baktereid. Enamasti pole need indikaatormikroobid ise terve inimese tervisele ohtlikud ja ainult nende mikroobide pärast poleks siiski mõtet suplemist keelata. Kuid nende peamine tähtsus seisneb selles, et nende olemasolu veekogus näitab vee fekaalset reostust ja seega teoreetiliselt võib sellesse veekogusse olla sattunud ka soolenakkuste tekitajaid – see on suplemise keelustamise peamine põhjus.
Peamiselt muutub soolebakterite kontsentratsioon ülemäära suureks kinnistes madalates veekogudes kuumade ilmadega, see võimaldab vette sattunud bakteritel kiiremini paljuneda. Harva tekib probleem hea läbivooluga veekogudes. Lisaks hooletu käitumisega suplejatele on ohuallikas ka randa kaasa võetud koer. Nende väljaheidetega satuvad soolemikroobid kas otse vette või rannaliivale ning vihmaga uhutakse nad sealt edasi vette. Seepärast tasub jälgida, et rannas oleks piisavalt koerakaka koristamiseks mõeldud kogumiskaste koos vastavate kilekottidega ning et koeraomanikel oleks ka harjumus neid kasutada.
Meie soolestikus elavad kolibakterid kõhulahtisust ei põhjusta. Kuid nagu öeldud, on mõnel kolibakteril lisageenid, mida soolestikus elavatel kolibakteritel pole. Need lisageenid annavad bakterile täiendavaid omadusi, mistõttu selline «lisanditega» bakteritüvi võib põhjustada kõhulahtisusega soolenakkusi. Selliseid tüvesid tähistatakse neljatäheliste lühenditega ja selliste hulka kuuluvad näiteks enterotoksigeenne E. coli (ETEC), enteropatogeenne E. coli (EPEC), enterohemorraagiline E. coli (EHEC), enteroinvasiivne E. coli (EIEC) ja enteroagregatiivne E. coli (EAEC). Need erilised bakteritüved soolestikus ei ela, vaid nad sattuvad inimese organismi väljastpoolt – saastunud vee ja toiduga või mustade kätega.
Küllap on kõik inimesed kuulnud niinimetatud reisijate kõhulahtisusest, mis kipub tabama soojadesse maadesse reisivaid turiste. Seda haigust põhjustab enamasti enterotoksigeenne E. coli, mille puhul kasutatakse lühendit ETEC. Sellel bakteril on võime toota mürgist ainet – enterotoksiini, mis pumpab sooleepiteeli rakkudest vett välja, tulemuseks vesine kõhulahtisus.
Üks teine 4-tähelise lühendiga kolibakter, enteropatogeenne E. coli ehk EPEC põhjustab kõhulahtisust peamiselt väikelastel.
Enteroinvasiivne E. coli (EIEC) suudab tungida soolelimaskesta rakkudesse ning seeläbi häirida rakkude normaalset elutegevust, tänapäeval esineb seda infektsiooni arenenud maades harva.
Enterohemorraagiline E. coli (EHEC) on aga arenenud riikides oluline verise kõhulahtisuse tekitaja. EHEC pärineb kariloomadelt, inimestele kandub ta puudulikult kuumtöödeldud liha söömisel. Kõhulahtisuse tekke eest vastutab selle haiguse puhul bakteri toodetav Shiga-toksiin, mis põhjustab soolelimaskesta rakkude surma, tulemuseks on verine kõhulahtisus.
Enteroagregatiivse E. coli (EAEC) puhul kleepuvad bakterid omavahel kokku ja sellised bakterikogumid omakorda kleepuvad soolelimaskesta rakkudele. See võib põhjustada kauakestvat vesist kõhulahtisust arengumaade lastel, aga ka sinna reisivatel täiskasvanutel.
Coli-laadsete (ingl k coliforms) bakterite määramist kasutatakse samuti vee ühe kvaliteedinäitajana. See on Gram-negatiivsete bakterite rühm, mis on välimuselt ja omadustelt E. coliga suhteliselt sarnased. Nende hulka kuuluvad näiteks Enterobacter, Serratia, Klebsiella, Citrobacter ja paljud teised bakteriperekonnad.
Enamasti kasutatakse E. coli ja teiste coli-laadsete bakterite eristamiseks laktoosi testi: teised coli-laadsed bakterid on võimelised lõhustama laktoosi kehatemperatuuril (36–37 kraadi juures), E. coli suudab laktoosi lõhustada ka kõrgemal temperatuuril (44 kraadi juures).
Kui E. coli peamine elupaik on soojavereliste loomade ja inimeste soolestik, siis teised coli-laadsed bakterid võivad elada ka väliskeskkonnas.
Seega, kui E. coli leid vees näitab praktiliselt alati fekaalset reostust, siis coli-laadsete bakterite leid võib, aga ei pruugi näidata vee fekaalset reostust. Ehk teisisõnu – coli-laadsete bakterite ja E. coli vahele ei saa panna võrdusmärki. Joogivee puhtuse hindamisel kasutatakse coli-laadsete bakterite määramist täiendava testina, mille tulemusi on alati vaja võrrelda E. coli määramise tulemusega.
Allikas: professor Reet Mändar
Germofoobidele teadmiseks: ajakirjas Microbiome Journal avaldatud teadustöö, milles uuriti suudlevaid paare, näitas, et ühe 10 sekundit kestva suudluse ajal levitatakse suust suhu umbes 80 miljonit bakterit. Kas nüüd peaks suudlemisest loobuma? Ei, sest suudlemise käigus levivad bakterid on enamuses kasulikud – arvatakse, et selline mikrobioota «uuendamine» võib immuunsust lausa parandada. Paaridel, kes tihti suudlevad, on suuõõne mikrobioota üsna samasugune.
Muidugi võib suudlemise käigus mõnikord vahetada ka mõnd haigust tekitavaid baktereid või hoopis viiruseid.
«Kraanivesi ohtlik, pudelivesi ohutu» on üsna levinud mõtteviis. Tegelikult on pudelivesi üsna ohutu vaid siis, kui see korki avades kõik kohe alla kulistada. Veekeskkonna föderatsiooni (Water Environment Federation) tellitud uuring (2005) võrdles pudelivee ja kraanivee saastumist bakteritega. Nagu veepudel avatakse, avatakse veele ka ligipääs bakteritele. 48 tunniga ja 37 °C juures suurenes bakterite arv pudelivees 1 koloonialt milliliitri kohta (kol/ml) 38 000 kol/ml. Külmkapis oli bakterite kasv väiksem – 50 protsenti vähem kolooniaid 24 tunni jooksul ja 83 protsenti vähem 48 tunni pärast. Seevastu kraanivees täheldati minimaalset bakterite vohamist, eriti jahedates tingimustes jäi see alla 100 koloonia 48 tunni jooksul.
Pudeliveele saavad saatuslikuks eelkõige korgi ja korgiümbruse puudutamine käte ja huultega, samuti soe kliima ja niiske keskkond.
Kui keegi nüüd loodab korduvkasutatavatele joogipudelitele, siis neis oli olukord veelgi hullem – põhjuseks eelkõige see, et neid ei puhastata piisavalt tihti ja piisavalt korralikult. USA firma WaterFilterGuru uuringu väitel võivad taaskasutatavad veepudelid puhastamata jäädes sisaldada 40 000 korda rohkem baktereid kui tualetipoti iste.
Aeg-ajalt tasub põhjalikult puhastada kraaniotsikuid. Nimelt tekib kraaniotstesse biokile – limakihiga kaetud mikroorganismide kooslus. Biokile tekib veepinnale või tahke ja vee piirpinnale. Sellisest biokilest võivad tervisele ohtlikud bakterid kergesti joogivette sattuda. Pikemat aega kasutamata kraaniotsikul tekib juba täiesti omaette mikromaailm. Niisiis, enne kui otsida süüdlasi mujalt, võiks põhjalikult oma kraani puhastada. Artiklis «Efficacy of locally-available cleaning methods in removing biofilms from taps and surfaces of household water storage containers» kirjeldatud uurimistulemuste põhjal on ainus tõeliselt efektiivne meetod eemaldada kraaniotsik ja leotada seda vähemalt viis minutit keedetud kuumas vees. Üsna tõhusaks osutus ka äädikas.
Uuringuid vahendas Ethel Lillemägi.
Joogivee kvaliteedile kehtivad ranged seadusest tulenevad nõuded ning veekvaliteedi kontroll toimub vastavalt terviseameti kinnitatud joogivee kontrollikavadele.
2023. aastal võetud veeproovide vastavus nõuetele oli 99,9 protsenti, mis tähendab, et vaid üksikud proovid ületasid mõne parameetri osas seatud piirväärtusi. Stabiilselt väga kõrge kvaliteeditase peegeldab nii veepuhastusprotsessi efektiivsust, veetorustike õigeaegset hooldust kui ka ennetavat tööd, mille tulemusel on veeavariide arv võrgus püsinud madalal tasemel.
Tallinna Vee 2023. aasta kliendirahulolu-uuring kinnitas, et tarbijad usaldavad kraanivett üha enam – 2023. aastal jõi kraanivett pea 90 protsenti lõpptarbijatest, samas kui 2011. aastal vaid 48 protsenti.
Allikas: Tallinna Vesi