Kas siiratud elund võib muuta inimese isiksuseomadusi?

Viiuldaja. Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Isiksuse muutuseid on täheldatud peaaegu alates südamesiirdamise algusaegadest. Näiteks arenes inimesel, kes varem vihkas klassikalist muusikat, pärast uue südame saamist žanri vastu kirg. Ta suri hiljem viiulikohvrit hoides.

Teises juhtumis märkis 45-aastane mees, kuidas pärast 17-aastase poisi südame saamist armastab ta kõrvaklappe kanda ja valju muusikat kuulata – midagi, mida ta enne siirdamist ei teinud.

Hiljutine uuring viitab sellele, et isiksuse muutused võivad esineda mitte ainult südame, vaid ka teiste organite siirdamise järel. Need muutused võivad olla tingitud platseeboefektist, kus uue eluvõimaluse saamine annab inimesele rõõmsama meelelaadi. Samuti võivad uue organi saanud inimesed kogeda süütunnet ja depressioonihooge ja muid psühholoogilisi nähte, mida võib samuti pidada isiksuse muutusteks.

Kuid on tõendeid, mis viitavad sellele, et need isiksuse muutused ei ole ainult psühholoogilised. Bioloogia võib mängida samuti rolli. Siirdatud organi rakud täidavad oma oodatud funktsiooni – südamerakud löövad, neerurakud filtreerivad ja maksarakud metaboliseerivad – kuid neil on ka mõju mujal kehas. Paljud organid ja nende rakud vabastavad hormoone või signaalmolekule, mis mõjutavad kohalikku ja ka kaugemaid keha piirkondi.

Eelkõige südant seostatakse sageli isiksuse muutustega. Südamekambrid vabastavad peptiidhormoone, sealhulgas «atriaalset natriureetilist peptiidi» ja «aju natriureetilist peptiidi», mis aitavad reguleerida kehas vedeliku tasakaalu, mõjutades neere.

Südamesiirde käigus lõigatakse läbi paljud organi funktsioneerimist reguleerivad närvid, kuid see ei tähenda, et organi sees olevad närvid ei funktsioneeriks. On tõendeid, et need närvid võivad osaliselt taastuda aasta pärast operatsiooni.

Need neurokeemilised toimed ja suhtlused võivad mõjutada saaja närvisüsteemi, põhjustades füsioloogilisi reaktsioone, mis omakorda mõjutavad isiksust doonori mälestuste põhjal.

Doonori rakud leitakse saaja kehas ringluses ja doonori DNAd näeb saaja kehas ka kaks aastat pärast siirdamist. See tekitab küsimusi DNA liikumise ja selle võimalike toimete kohta.

Uuringute jätkamine selles valdkonnas on vajalik, et organi saajad võiksid mõista operatsiooni järel võimalikke füüsilisi ja psühholoogilisi muutusi. See võimaldab paremini mõista, kuidas ja miks need muutused toimuvad ning kuidas neid juhtida ja ravida.

Allikas: The Conversation